Mart Raudsaar: avalikkuse süvenev skleroos

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Läinud laupäeval ilmus Õhtulehes pikk intervjuu laulja Tõnis Mäega, mille kohta võiks öelda, et see on antud südameverega. Detailidesse laskumata ütleb põhisõnumi ära pealkiri: käes on selline aeg, et tahaks ennast kusagilt pigistada – äkki on tegemist unenäoga…

Seepeale kirjutas üks inimene Facebookis nii: «See oli päris kurb lugu. Vanainimesest on lihtsalt kahju, aga see intervjueerija… pole suutnud siiani välja mõelda, mida temaga võiks teha.»

Kuna Tõnis Mägi avab end oma intervjuus kui rahvuskonservatiivne mõtleja, siis järelikult kommentaar peaks esindama mõtteviisi, mis arvab Rail Balticu ehitamisest, kooseluseadusest ja muhameedlaste massiimmigratsioonist kuidagi teisiti. Asjadest võibki mõelda nii või teisiti. Ent miks sealjuures mõnitada Mäge ja ähvardada ajakirjanikku?

Mina mäletan Tõnis Mäe võimsat esinemist «Eestimaa laulul» 1988. aastal ja seda, mida tema «Koit» tollel hetkel endas kehastas. Muidugi, me kõik jääme vanemaks. Muidugi, olud muutuvad. Aga ühes näen ma muutumatut konstanti: ilma toonaste sündmusteta poleks olnud võimalik tänane vaba ja demokraatlik Eesti, kus saab eksisteerida arvamuste paljusus. Kusjuures selle nimel Mägi riskis isiklikult ja riskis suurelt.

Ma ei taha sellega öelda, et nende teenetega peaks kaasnema automaatne tõetempel kõigele, mida Mägi ütleb. Küll aga peaks ta olema ära teeninud lugupidava suhtumise, ükskõik, mida ta ütleb või mis on tema seisukoht. Vanaduse rõhutamine argumentum ad hominem stiilis (just nagu vanainimene oleks juba loomult ogar) ei ole soliidne. Vastupidi, Aasia kultuurides austatakse vanu inimesi, kellel on pakkuda elutarkust. Hästi, vanus üksi tarkust ei anna. Paneme aga juurde elukäigu ja teened ning auväärne positsioon kinnistub.

Ent mida aeg edasi, seda enam hakkab meie jaoks kujunema suureks probleemiks üldrahvalike autoriteetide puudumine. Üksnes nende autoriteetide olemasolu võimaldas sündida loomeliitude pleenumil ja meie vabadusliikumisel, mida vedasid eest nimed, mida teadsid peast kõik. Jah, erimeelsusi, ja väga tõsiseid oli ka siis – kuid ometi oli otsustaval hetkel võimalik kompromiss Eesti Kongressi ja ülemnõukogu vahel, mis oli meie vabaduse taastamise ja uue põhiseadusliku korra loomise nurgakiviks.

Kus on need autoriteedid praegu? Paljud on surnud. Elusolevaid aga ei kuulata. Uusi tekib juurde vähe. Ühiskond sarnaneb Belgia Kuningriigiga, kus elavad paralleelselt valloonid ja flaamid enda omavalitsustes ning riiki ainsaks koos hoidvaks jõuks on monarhia. Meil seda pole (ja ka see mõte on naeruvääristatud 1990. aastate alguses kuningriiklaste poolt, kes tõid parlamenti nugise topise – meenutame, et spiiker oli toona tänaseks kadunud Ülo Nugis). Seda pole võimalik ka importida, sest autoriteedid peavad kasvama ise. Autoriteetset arvamust ei ole võimalik kehtestada administratiivselt. Kui meil on kirik riigist lahutatud, siis peaks meil ka «õige arvamus» olema riigist lahutatud. Seega, kellelgi ei saa olla voli arvamust ülevalt (või kõrvalt) peale suruda.

Paraku näen, kuidas avaliku arvamuse vabad kanalid üha enam ummistuvad, nagu ummistuvad lubjastuvad veresooned. Kui 1990. aastate alguses oli arvamus julge ja vaba, siis nüüd enam mitte nii väga. Avaliku suhtluse ruum killustub, kommentaariumis möllavad trollid, antiiksed argumenteeritud arvamuse kujundamise põhimõtted pole enam aus. Nõnda ei saagi sündida uusi autoriteete, kui tundub, nagu võiks lõdva randmega näidata keskmist sõrme igaühele. Absoluutselt igaühele.

Usun, et alustuseks oleks abiks peegli ette seista.