Juhan Kivirähk: Eesti kodakondsuspoliitika on end ammendanud

Juhan Kivirähk Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutab, et 25 aasta eest oli Eesti iseseisvusesse negatiivsete hoiakutega muulaste kodakondsuseta jätmine õige samm, kuid ajaga on hoiakud muutunud ja aeg oleks muuta ka senist kodakondsuspoliitikat.

Eesti kodanikuks olemise põhikriteeriumiks peaks olema ikkagi Eesti põhiseaduse tunnistamine, mitte ladus keeleoskus. Kui inimene leiab, et ta saab hakkama ka eesti keelt oskamata, on see tema vaba valik. Neil aga, kelle töö on seotud kodanike esindamise või teenindamisega, peab keeleoskus tööks vajaliku tingimusena niikuinii olemas olema. Seda, et eestlased ei saa oma riigis oma emakeelt kasutades hakkama, ei saa kindlasti lubada – isegi mitte Narva linnas. Samas, kui 25 aastat Eestis elanud inimene ei oska eesti keelt, kõneleb see üht-teist mitte ainult inimese enda, vaid ka riigi võimekuse kohta.

Kuid 25 aastat pärast taasiseseisvumist peaks olukord kodakondsusetuse probleemi kiireks ja otsustavaks lahendamiseks olema küps. Need inimesed, kellele toona kodakondsuse nullvarianti põhjendatult lubada ei saanud, on kogu selle aja Eestis elanuna (ning paljud ka siin sündinuna) oma lojaalsust ja soovi oma saatus Eestiga siduda nüüdseks piisavalt tõendanud. Isegi kui seeläbi lisandub kodakondsete hulka mõningaid isikuid, kes ei ole Eesti riigi suhtes positiivselt meelestatud, on sellest sammust saadav positiivne efekt kindlasti ülekaalus.

Loomulikult ei soovigi kõik need 80 000 isikut Eesti kodakondsust. Ent luues neile võimaluse kodakondsust saada, võtaks see aluse rahvusvahelisel areenil pidevalt kõlavatelt süüdistustelt, et Eesti riigi kodakondsuspoliitika diskrimineerib mittekodanikke. Sel juhul jääks määratlemata kodakondsus alles tõesti vaid neile, kes sellist staatust ise soovivad.

Muide, ka Eesti 1938. aasta põhiseadus lubas enam kui kümme aastat Eestis elanud isikute suhtes teha mööndusi ning anda neile kodakondsuse keelenõuete täitmist nõudmata.

Kuid loomulikult on kodakondsusetuse küsimuse tõstatamisel ja lahendamisel ka teine tahk, mis ei lähtu mitte selle probleemi sisust, vaid on seotud erakondade omavaheliste jõuvahekordade klaarimisega. Just seetõttu tekitas ka peaminister Jüri Ratase poolt raadiojaamale Svoboda antud intervjuus välja öeldud mõte korraliku poliitilise tormi.

Iseenesest on kummaline kuulda, et Ratast on hakatud süüdistama koalitsioonilepingus kokku lepitust kõrvalekaldumises – otsekui poleks tal Keskerakonna esimehena õigust lisaks valitsusprogrammile väljendada ka oma erakonna programmilisi seisukohti. Ütles ju Ratas sõnaselgelt, et ta seab sihti järgmisteks valimisteks, mitte ei ürita probleemi praeguses koalitsioonis lahendada. Kodakondsusetuse probleemi lahendamise nõue on aga Keskerakonna programmis sisaldunud kogu aeg.

Paanika põhjus on aga selge – kodakondsete ringi laienemine märkimisväärse hulga vene emakeelega valijate võrra suurendaks Keskerakonna võimalikku elektoraati valimistel. Seda ei saa konkurendid kuidagi lubada. Oluline on ka väljaütlemise ajastus: sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel saavad hääletada ka need inimesed, keda Keskerakonna lubadus otseselt puudutab ning kes selle positiivse lahendamise korral saaksid hakata tulevikus osalema ka riigikogu valimistel. Nii et Ratase poolt selle teema väljatoomine asetub vältimatult aasta lõpul toimuvate valimiste konteksti. Nii nagu asetuvad sinna ka konkurentide marulised reaktsioonid Ratase ettepanekule.