Ivan Makarov: kui inimene ei söö konni, ei tähenda see, et ta on võitlev frankofoob

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Kui Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu ja tähetark Igor Mang panid «energeetiliselt väestatud» nurgakivid Tuukri tänava pikendusele ja Rannapargi elamukvartalile, oli see rituaal oma intellektuaalsuse poolest võrreldav stseeniga filmist «Ali G Indahouse», kus parlamenti pürginud arengupeetusega räpparile Sacha Baron Coheni esituses tehti ettepanek panna pidulikult maha linnahalli nurgakivi, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Kangelane häbenes pealtvaatajaid, kuid mida küll ei tehta võimu saamise nimel – punnitaski ja «pani kivi maha». Kivi oli niivõrd väe(s)tatud, et teistel tseremoonias osalenutel hakkas halb... Kuna meie silmad on juba näinud ka Ülemiste vanakese hirmsat iidolit, siis on ainult aja küsimus, mil pealinnaisad hakkavad lindikeste läbilõikamiseks mõeldud kääridega veel ka elusohvreid pussitama.

Äkki taheti ebausu abil korvata meie naispresidendi diplomaatilist suhtumist religiooni? Hea eestimeelne teadlane Urmas Sutrop näiteks nimetas presidenti võitlevaks ateistiks, kes jumalat ei kummarda ja kirikusse ei lähe.

Seega on meil Eestis lisaks inkvisiitorlikule sildikleepimisele juurdunud veel ka täiesti müstiline loogika. Kui Sutrop ei lähe pensionäride klubisse «Nooruse kaja», kas ta on sellepärast võitlev gerontofoob? See oli hoopis NSV Liidus, kui iga tähtsal kohal töötav inimene pidi olema kommunismiusku ja käima paraadidel ning mausoleumis, nagu Arnold Rüütel oli sunnitud aastaid tegema, ise seda hinges jälestades. Vabas Eestis on aga kombeks, et mida sõltumatum on president igasugusest (erakonna)usust, seda usaldusväärsem.   

Üks Venemaa kurikuulsamaid seadusandjaid, riigiduuma saadik Vitali Milonov esines järjekordse avaldusega: ta algatab föderaalseaduse, mis keelaks «selgeltnägijate» tegevuse.

Viimane tilk tema karikasse oli äsjane tragöödia Leningradi oblasti Kommunari linnas, kus läks kaduma 6-aastane laps. Otsingutes osales üle 400 vabatahtliku, politsei ja sõjavägi. «Selgeltnägija» Ella, kelle poole meeleheitel vanemad pöördusid kohaliku TV3 telesaate «Ekstrasensi päevik» kaudu, sobras lapse asjades ja suunas päästjad tööstustsooni. Sõjaväelased keeldusid ja jätkasid otsinguid jõel, kuid vabatahtlikud murdsidki võõrastesse ladudesse sisse. Hukkunud poisikese keha leiti lõpuks Ižora jõest.

«Nii kui juhtub õnnetus, siis kohe on platsis need kuradid ja pakuvad oma «abi» meeleheitel inimestele, kes on sellises seisundis, et on nõus maksma ükskõik mis raha, et leida oma lähedasi,» pahandas Milonov ja lubas saata kõik need sulid kaugele-kaugele, et nad ennustaksid Siberi karudele. Küüditaja maitse, kuid probleem on ju tegelikult olemas.

Meil Eestis näidatakse palju «selgeltnägijatega» saateid, nii kohalikke kui ka Venemaalt imporditud sarju. See on meelelahutuse liik, mis ei ole pahelisem kui näiteks mustkunstnike etendused või tsirkus, kus ei piinata loomi ega naerda kääbuste üle. Igor Mang, kes on vististi linnaisade jaoks nendelt äravõetud ebajumala aseaine, loitsis, kullisilm taburetil, ja väitis, et tulevastes majades võib sündida järgmine Marilyn Kerro. Lahe! Kasvõi ka järgmine Mang, sest iivet tuleb tõsta.

Kerro ise üritas hiljuti ennustada, kes saab Eesti presidendiks. Pani kõvasti mööda, nagu me kõik, aga vahva ikkagi. Ennustagu ilma või otsigu kadunud asju, ajagu kodukäijaid majadest minema, pangu nahad selga või elusloomad õlale, kuid nii kui «selgeltnägija» hakkab jälle paha häälega pajatama oma «avastustest» inimestele, kelle laps on kadunud või elajalikult tapetud, muutub asi  inetuks. Leinavad omaksed ei unusta samas vahetada kaamera ees püüdlikult etteloetud repliike à la «ah, kust ta seda teab?!» ja «uskumatu, kõik klapib, kuidas ta küll pani nii täppi... ».  See hukkunud inimeste asjade käperdamine ja kalmistutel taidlemine on võigas.

Usutavasti on põnev jälgida üksikuid värvikaid midagi-kindlasti-selgelt-nägevaid isiksusi. Siiski ei tohiks selgeltnägijate tuleproovid ja sensitiivide juurdlused pakkuda huvi inimestele, kes õppisid koolis füüsikat ja bioloogiat. Üllatabki, et meie haritud e-riigis on sellel meelelahutusel nii palju tarbijaid. Oma uskumatu vaadatavuse eest Guinnessi rekordite raamatusse kantud uudiste telesaate «600 sekundit» loojal ja teadlasel Aleksandr Nevzorovil (täielik Milonovi vastand) on üks kurvastav selgitus: «Kui me ütleme sõna «rahvas», siis peame aru saama, et tegemist on olevusega, kes joob aastas ära mitu miljonit liitrit viina; see on olevus, kes kindlustab «Selgeltnägijate tuleproovi» ja «Dom-2» reitinguid, see on kohutav antiintellektuaalne nähtus.»

Meie käsutuses on maailma tipptehnoloogiad ja tarkuse varamud, me vajutamegi nupule... ja suundume, pendel peos ja sooda kõhus, rumaluse ja pimeduse kopitanud maailma. Mida küll arvaksid sellest hämarate aegade suured mõtlejad ja teerajajad, kes läksid tuleriidale selleks, et meie saaksime täna elada valguses?