Lugeja Erli Kotkas kirjutab: Olin Eesti Vabariigi 22. aastapäeval 1940 15-aastane. Olin Pelgulinna poiss, skaut. Kuigi ma oma nooruse tõttu Eesti kaitseväes ei teeninud, mäletan hästi, millist riviõppust seal tehti ja kuidas peeti paraadi Vabaduse väljakul.
Nüüd ma olen väga pettunud meie praegustes paraadides. Minu teada elab veel praegugi Eestiaegseid ohvitsere, rääkimata sõduritest ja nemad ometi mäletavad kuidas asi tegelikult oli. Olen näinud telerist kaht aastapäevaparaadi ja mõningaid kaitseväelaste esinemisi ning ütlen ausalt: see ei ole see.
1992. aasta paraadil pätsutas üks polkovnik mööda Vabaduse platsi ringi nagu Kremli vahtkond, tervitas väeosi ning õnnitles neid Eesti Vabariigi 74. aastapäeva puhul. Mehed aga vastasid sellele kolmekordse «elagu-ga». Kas ei tule tuttav ette? Ma ei taipa miks Eesti poisid peavad karjuma? Ühes kroonus kolm korda heil, teises hurraa ja nüüd kolm korda elagu. Nagu pulmalauas.
1993. aasta paraadil koloneli esinemisi ei näidatud. Küll aga sammus väeosade eest läbi president, tervitas kaitseväelasi ja õnnitles 75. aastapäeva puhul. Vastuseks jälle kolmekordne elagu.
Kõige koomilisem on viis, kuidas tänapäeval sõdurid tervitavad oma ülemusi: tervist, härra president, tervist, härra kindral jne. Ega see pole rivilaul, see on sõjamehelik tervitus, Eesti ajal käis see trahh-trahh kahe rõhuga, mitte kolmega, nagu nüüd lauldakse.
3.2.1994