Juhtkiri: rohkem läbipaistvust Rail Balticusse

Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Tänasel Eesti, Läti ja Leedu peaministrite kohtumisel peaks allkirjad saama ka riikidevaheline kokkulepe Rail Balticu rajamiseks. Sellega antakse roheline tuli kolme riiki läbiva 1435-millimeetrise «euroopaliku» rööpalaiusega raudteeühenduse rajamiseks, mis hakkab Tallinna, Riiat ja Kaunast tulevikus ühendama Berliiniga.

Iseenesest on hea, et naabrid omavahel kokkuleppele jõudsid, kuna riikide huvid selles projektis on väga erinevad ning teatud hetkedel on mastaapne projekt Balti riike lõhestanud, mitte ühendanud, nagu peaks olema selle algne idee. Mitmed Läti poliitikud on leidnud, et nende maale ei too projekt erilist kasu, kuna Lätile jäävat kõigest transiidikoridori roll. Erinevad spetsialistid on projekti suurima võitjana näinud Leedut, kellel Rail Balticu realiseerumine võimaldaks tulevikus muutuda transpordisõlmeks kaupade liikumisel Lääne-Euroopa, Venemaa ja Kesk-Aasia suunal. Eesti loodab tänu projektile eelkõige kasvatada oma sadamate ja raudtee käivet.

Rail Balticust tõusev kasu või kahju on olnud pikalt ühiskondlike diskussioonide teema. Tõenäoliselt läheb ka selle projektiga nii, et täitumata jäävad kõige mustemad katastroofistsenaariumid ja kõige roosamad unenäod. Eesti poolt vaadates on tegemist esimese sammuga transpordiinfrastruktuuri toomiseks 21. sajandisse. Meid ärritab, kui keegi nimetab meid Peterburi eeslinnaks. Paraku vastab meie praegune infrastruktuur (muuhulgas ka meie raudteeühendused) olukorrale, kui me piltlikult öeldes Peterburi eeslinnaks olime.

Selle olukorra muutmiseks vajame nii Rail Balticut kui ka Via Baltica väljaehitamist. Ökoloogilistele probleemidele, mida Rail Balticu rajamise (ja ka Via Balticu laiendamise) vastased on välja toonud, on läänemaailmas lahendusi otsitud 1950. aastatest, ja seda võrdlemisi edukalt, mis on aidanud keskkonnakahjusid minimeerida.

Üks Rail Balticu projekti vedajate olulisemaid möödalaskmisi on olnud suhtlemine avalikkusega. Täpsemalt projektist tõusva kasu selgitamine ja sellega seonduvate hirmude maandamine. Tulemuseks on see, et veel täna, kui Rail Balticu lepe saab valitsusjuhtide tasemel allkirjad, leidub palju kahtlejaid, kas tulevasele raudteeliinile leidub kaupu ja kas reisijaid jätkub. Võib oletada, et enamiku Tallinna-Berliini vahel liikujate eelistuseks 14-tunnise rongisõidu asemel on ka tulevikus paaritunnine lennureis.

Samuti vajab objektiivsete uuringute ja analüüsidega argumenteerimist kaupade veo tasuvus ja mõttekus raudteed pidi maanteetranspordi ees, eriti arvesse võttes seda, et Rail Balticu puhul ei käi jutt vahemaast, mis oleks võrreldav uue Siiditee omaga, mille puhul raudtee ongi praktiliselt ainus mõeldav ühendus Hiina kaupade Lääne-Euroopasse toimetamiseks. Kahtlusi ja hirme on võimalik hajutada vaid maksimaalse läbipaistvusega, mis on euroopaliku asjaajamise aluseks.