Irooniline on, ja see pole jäänud tähelepanuta, et USA president Donald Trump allkirjastas oma korralduse «Riigi kaitsmisest võõramaiste terroristide sisenemise eest» just nimelt 27. jaanuaril, Holokausti mälestuspäeval, kirjutab Essexi ülikooli õigusteaduste professor Geoff Gilbert.
Korralduses jagatud juhtnöörid on karmid ja šokeerivad. See peatab 120 päevaks USA põgenike ümberpaigutamisprogrammi ja keelab määramata ajaks kõigi Süüria põgenike sisenemise, lisaks ei või järgmise 90 päeva jooksul riiki siseneda seitsme moslemienamusega riigi - Süüria, Iraagi, Iraani, Liibüa, Somaalia, Sudaani ja Jeemeni - kodanikud.
Korraldus on mitmel tasandil vägagi problemaatiline, mistõttu on hea näha, et ÜRO põgenikeagentuur (UNHCR) ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni panid oma mure kirja ka ühisavalduses. Korralduse jõustumisel pidasid USA võimud kinni mitmeid välismaalasi ja topeltkodakondsusega isikuid, teisi takistati juba välismaal, kui nad tahtsid asuda USAsse suunduvale lennule. Suuremates USA lennujaamades korraldati protestiaktsioone ja kaks Kongressi liiget läksid New Yorgi John F. Kennedy lennujaama, et kindlustada oma kodumaal USA valitsuse heaks töötanud Iraagi põgeniku vabastamine.
Päev pärast seda, kui korraldus allkirja sai, blokeeris üks föderaalkohtunik küll osa ajutisest immigratsioonikeelust, andes võimudele käsu peatada riigi lennujaamades kinni olevate põgenike ja teiste reisijate deporteerimine. Kaos, mille korraldus tekitas, aga jätkub.
Korralduse sisu on ähmane ja see on selgelt läbimõtlemata. Korralduses viidatakse 2001. aasta 11. septembri sündmustele, kuigi nelja lennuki kaaperdamises ja sodiks sõitmises ei osalenud toona ühtegi põgenikku. Statistiliselt on ameeriklaste võimalused hukkuda immigrandist terroristi käe läbi kaduvväikesed – ja juba 1951. aastast kehtiv ÜRO pagulasseisundi konventsioon ning ka teised seadused terroristide eemal hoidmiseks on juba olemas.
Põgenike liikumine on juba definitsiooni kohaselt planeerimatu ja ebaregulaarne ja kui see leiab aset laialdaselt, võib loomulikult sattuda rahvamassi ka inimesi, kes kasutavad seda liikumist, et end varjata ja siseneda riikidesse, kuhu neid muidu ei lastaks. Selle probleemiga tegeleb aga juba ka 1951. aasta Põgenike staatuse konventsioon, mille kohaselt ei saa põgenikustaatst see, kelle puhul on tõsine kahtlus, et ta võib olla pannud toime sõjakuriteo või tõsise mittepoliitilise kuriteo. Teadaolevad terroristid ei kvalifitseeru kunagi põgenikuna (Artikkel 1F: Konventsiooni ei kohaldata isikule, kelle osas on kaalukaid põhjusi arvata, et a) ta on pannud toime rahvusvahelistes õigusaktides määratletud rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo; b) ta on enne varjupaigamaale pagulasena sisselaskmist pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo; või c) ta on süüdi ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus olevate tegude toimepanemises.)
Selge eristamine
Üks kõige probleemsemaid elemente selles korralduses on, et eelise saavad need usulise tagakiusamise eest põgenejad, kes on oma kodumaal vähemusgrupp. Seda nähakse viitena Iraagi ja Süüria kristlastest vähemustele, ent see võiks loogiliselt võttes laieneda siis ju ka Myanmari Rohingya moslemitele ja Kesk-Aafrika vabariigi moslemitele.
Põhjendatud usulise tagakiusamise kartus on muidugi alus põgenikustaatuse saamisele, ent pole kuidagi kohane tuua seda välja olulisemana kui näiteks rassiline, rahvuslik, poliitiline või sotsiaalse kuuluvuse põhine tagakiusamine. Veelgi enam, kogu põgenike rahvusliku või religioosse kuuluvuse põhine liigitamine võib rikkuda 1951. aasta konventsiooni Artiklit 3: Osalisriigid kohaldavad pagulastele konventsiooni sätteid, diskrimineerimata neid rassi, usu või päritolumaa pärast.
Kui põgenikustaatust sooviv inimene ükskõik millisest riigist jõuab ükskõik mis põhjusel USAsse, siis põgenike tagasisaatmise keeld tähendab siiski, et inimest ei tohi saata tagasi sinna, kus nende elu või vabadus on ohus, neid ähvardatakse või valitseb seal piinamisoht
See, et Ameerika on alati olnud põgenikke vastu võtvate tööstusriikide edetabeli esiviisikus, pole jäänud tulemusteta. Paljud, kes tegelevad nüüd oma kodumaa ülesehitamisega, saavad seda teha seetõttu, et USA võimaldas neile vahepeal varjupaika represioonide eest, kohta, kus sai õppida ja töötada ning valmistuda ajaks, mil on taas turvaline koju naasta.
Korraldus toob välja ka, et tulevikus peavad põgenikud austama USA seadusi ja väärtusi, sama on hiljaaegu väljendanud ka mõned Euroopa riigid. Taas kord tegeleb sellega aga juba 1951, aasta ÜRO konventsioon: «Pagulane peab järgima selle riigi, kuhu ta on saabunud, õigusakte ja avaliku korra nõudeid.»
Need riigid, kes uutest saabujatest kõige enam võidavad, on need, kes võtavad põgenike integreerimisel kasutusele samme, mille käigus austatakse siiski ka põgenike endi identiteeti ja usuvabadust.
Ei ole kuskile minna...
Mõni päev enne korralduse lõplikku versiooni levinud dmustandr sisaldas ka selliseid suuniseid, mis presidendi allkirjaga paberile ei jõudnud: selle osa 6 nõudis, et USA välis- ja kaitseministeerium looksid 90 päeva jooksul Süürias ja selle naaberriikides turvatsoonid, kuhu paigutada teistes riikides väljasaatmist või ümberasustamist ootavad põgenikud.
Turvatsoonide idee on saanud küllalt palju tähelepanu, sealjuures ei ole selge, kuidas need loodaks. Kui tsiviilisikud jäetakse isoleeritud ja selgelt eristatud paikadesse, muutuvad nad kergeks sihtmärgiks.
Sellised ettepanekud panevad loomulikult muretsema, et võib korduda midagi taolist nagu 1995. aasta Srebrenica massimõrv - 8000 Bosnia moslemit mõrvati piirkonnas, mis kuulutati kaks aastat varem ÜRO turvaliseks piirkonnaks. Nii plahvatusohtlikus paigas, nagu seda on praegu Süüria, ei pruugi päriselt turvaliste tsoonid loomine samuti võimalik olla.
Põgenikud pagevad definitsiooni kohaselt tagakiusamise eest, tagakiusamise, mis intensiivistub relvastatud konfliktide ajal, nagu rõhutab hiljutine ÜRO põgenikeagentuuri välja antud juhis. USA uste sulgemine seab paljud elud ohtu samamoodi nagu juhtus 1930ndatel, mil leidsid aset osad neist sündmustest, mida meenutame Holokausti mälestuspäeval. Kõik inimolendid, kes põgenevad tagakiusamise ja relvastatud konflikti eest, väärivad kaitset. Trumpi administratsioon sülitab selle lihtsa tõe peale.
Tekst pärineb veebiväljaandest The Conversation.