Kaire Uusen: on aeg hakata Eestile asumaid ostma

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Kas teeme ka Eesti suuremaks?*

Pärast Trumpi võitu, Brexiti-hääletust, pagulaskriisi ja terrorirünnakuid pole miski enam endine – nii tundub suurele osale elanikest üle maailma. Kas uus aeg nõuab ka Eestilt uutmoodi mõtteid ja tegusid? küsib kolumnist Kaire Uusen.

Ajalugu on musttuhat korda näidanud, et miski asi pole püsiv. Kes on algul viimane, võib mõne aja pärast avastada end esikohalt ja vastupidi. Samuti tundub iga asi eemalt või ajalises distantsis hoopis teistsugune. Ehkki olen poole elust elanud nõukogude ajal, on isegi täna tunne, nagu oleks paljud hoopis teistsugusel ajal ja riigis elanud.

Lugedes Euroopa (või ka Eesti) meediaväljaandeid, võib märgata veendumust, et nüüdsed riigid ja piirid on suures osas «õiglased ja lõplikud». Justkui jääks maailma ja Euroopa kaart aegade lõpuni praegusel kujul kehtima.

Samas on seda äärmiselt raske uskuda, eriti siis, kui vaadata minevikku. Friedebert Tuglase mälestusi lugedes hüppas teravalt esile Tuglase ema-isa põlvkonna, 19. sajandi keskel sündinud eestlaste kaks kindlat seisukohta, mis olid kui aamen kirikus: sõda kuulub minevikku ja eestlaste omariiklus on täiesti võimatu ja mõeldamatu.

Hea oli see, et pärisorjus oli kaotatud, ehkki mõisaid tuli edasi orjata, peksa saadi palju, vahel väga hullusti ja rahvusliku ärkamise järel tuli võimas venestamine, aga ikkagi ei osatud 19. sajandi viimastel kümnenditel uneski näha eesootavaid sõdu ega ka Eesti iseseisvust. Ometi need tulid ja üsna varsti, tohutute ohvrite arvuga ja maailmakaardi segilöömisega, kuid tänu sellele oli võimalik eestlastel saavutada täiesti võimatuna tundunud omariiklus.

Tõsi, eestlaste osa oli sada aastat tagasi maailma muutvates sündmustes väike, aga pole sugugi välistatud, et järgmistel pöördelistel aegadel on see suurem. Saksa mõisnik ja vene tsaar oleksid mõlemad sada viiskümmend aastat tagasi ennast lõhki naernud, kui keegi oleks öelnud, et eesti matsirahvas saab varsti oma riigi. Pole üldse võimatu, et tulevikus ootavad meid ees ajad, kus eestlastest (või mõnest teisest väikerahvast) saavad võimsad ja mõni praegune suurrahvas piltlikult öeldes hääbub.

Elu näitab, et ka suurte ovatsioonidega saabuvad tegelased kustuvad kiiresti (à la «kiired pulmad, kiired lõpud») ning tõelisi niite tõmbavad hoopis hallid, algul ohutuks ja nõrgaks või lolliks peetud tegelased (või rahvad, rühmitused). Just Trump, Brexit, ISIS jms kinnitavad taas, et isegi tervele mõistusele võimatuna tunduvad asjad saavad kas kahjuks või mõne jaoks õnneks teoks.

Hoopis vähem räägitakse sellest, et üks peamisi põhjusi, miks maailma ootavad ees muutused, ent mitte kõigile heaoluriikidele soovitud suunas, pole eelnimetatud sündmused ega isikud, vaid maailma rahvastiku kiire kasv. Minu sünni ajal 1970ndate esimesel poolel oli maakeral kolm korda vähem inimesi kui praegu ja sellele on kohutav mõelda.

Meie oma kehva iibega pooltühjas riigis ei taju, mis juhtub viiekümne või saja aasta pärast, aga siis pole küsimus enam ida vs lääs või moslemid vs kristlased, vaid see, et ilma toidu, vee ja sobiva elukeskkonnata miljonite massid liiguvad üle maailma laiali, otsides uusi elupaiku. Kindlasti tekivad ka uued riigid (või e-riigid, kogukonnad), ehkki me ei tea, kas verega või vereta.  

Nende heietuste juurest tahaks lõpuks jõuda lubatud uute mõteteni, mida eestlased pole eriti mõelnud ja mis on hullud nagu Trump, Brexit ja ISIS kokku.

Esimene mõte: kas koos Trumpiga saabunud uuel ajastul peaks ka Eesti hakkama oma saatuse peale teisiti mõtlema, asuma ennast suuremaks ja võimsamaks tegema? Kas tuleks hakata otsima uusi paiku, kus eestlaste tegevust ja Eesti elu laiendada – või häda korral koguni pakku minna?

Eesti minevikku ei kuulu erinevalt naabritest skandinaavlastest kauged vallutatud saared või alad. Kuid keerates selle teema nüüd pehmemaks ja populistlikumaks, siis tundub, et eestlane ei saa enam Eesti kliimas hakkama, vaid põgeneb igal võimalusel lõunasse. Minu tutvuskonnas ei olegi vist kedagi, kes peab Eesti kliimat mõnusaks.

Seega küsimus: kas oleks aeg eesti inimeste tervise huvides leida (osta) uus «Lõuna-Eesti» saar kaugetel lõunameredel, mis kuuluks Eestile või eesti omanikele, kuhu rajataks eesti külad ja ettevõtted või turismikeskused, kus eestlane tunneks end koduselt ja saaks ravida liigesehädasid?

Vapper admiral Johan Pitka, kes pärast suuri võitlusi sõjas noores Eesti riigis pettus ja Kanadasse «eesti asunduse» rajas, ei saavutanud küll võõrsil soovitud tulemust, kuid sai sealses kuivemas kliimas vähemalt aastaid vaevanud reumast lahti.

Turvalisuse ja meie karastatuse mõttes võiks teisegi varjupaiga või uue «maakonna» leida, nt põhja pool, kuhu ei ulatu niipea veel miljonite hädaliste massid ega vene või muu terrorihirm. Saari või alasid, mis on müügis, leiab üle maailma. Eestis leidub nn võitjate põlvkonna ärimehi, kes vaatlevad Eesti elu igavledes kaugemalt ega tea, mida rahaga teha. Kas nüüd pole nende aeg Pitka jälgedesse astuda ja uusi eesti asundusi luua? Alguses omaniku ja ärieesmärgiga, aga tulevikus võimaliku Eesti osana.

Võib küsida, miks nii hullud mõtted. Ei oskagi muud öelda, kui et hull aeg nõuab hulle mõtteid. Trumpi, Putini, ISISe, aga eelkõige maailma ülerahvastatuse taustal ei saa keegi tänapäeva maailmas enam asjadele vanamoodi vaadata ja loota, et küll need laabuvad, samuti ei saa loota, et eelmisel sajandil õitsenud riigid ja hüved jäävad püsima. Muutused ei ole aga kunagi kõigile halvad, igal ajastul on omad võitjad ja kaotajad. Ja pole võimatu, et Eesti õitsenguajad on alles ees.   

* Viide Ronald Reagani ja Donald Trumpi sloganile «Let’s Make America Great Again».