Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lugejakiri: alimendid – maksa või sure!

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raha. | FOTO: Panther Media/Scanpix

Mulle tundub, et meie seadused käsitlevad alimente just pealkirjas väljendatud viisil. Ajakirjanduses muud ei kuulegi, kui et milliseid seadusi veel on vaja vastu võtta, et karistada kurje alimentide tasumata jätjaid, ent keegi ei ole isegi korraks üritanud mõelda medali teisele poolele, kirjutab Postimehe lugeja Jelena A (nimi toimetusele teada).

Miskipärast peetakse inimest, kel on tekkinud alimentide tasumisel võlgnevus, otsekohe kurjategijaks, isegi kaalumata võimalikke põhjusi. Aga võtame kõik järjekorras ette.

Minu mehel on kaks last eelmisest abielust ja meil on üks ühine laps. Mehe lapsed on väga toredad ja meeldivad meile mõlemale väga, aga vaat selle endise abikaasaga on suhted keeruliseks kujunenud. Kaheksa aasta jooksul oleme neli korda kohtus käinud, arveid on arestitud, ähvardatud veel ühe kohtukäiguga. Tegelikult ei ole alimentide avaldust kirjutada mingi kunst, seda võib teha kas või iga aasta, kui ainult põhjuse leiab - ja selle leiab alati, kas või juba seepärast, et lapse ülalpidamine muutub aina kallimaks.

Kui suur on miinimum?

Seaduse kohaselt on alimentide minimaalne suurus, mida tuleb tasuda ühe lapse kohta, pool minimaalsest brutopalgast, see tähendab 2017. aasta 1. jaanuarist alates 470 eurot jagatud kahega ehk 235 eurot. Seaduseandja on ilmselgelt eeldanud, et iga vanem kulutab lapse peale vähemalt sellise summa. Lisaks veel riiklik toetus 50 euro ulatuses, mis samuti igati loogiliselt tuleks kulutada lapse peale. Ühtekokku tähendab see, et riigi meelest peaks minimaalne summa, mis tuleb lapse peale kulutada, olema 235 + 235 + 50 = 520 eurot kuus! (Möödunud aastal oli see 480 eurot.)

Kõik tundub mõistetav ja loogiline: lapsi on ju vaja toita, riietada, arendada. Aga põhiprobleem peitub selles, et seda summat peetakse miinimumiks! Kas te kulutasite möödunud aastal iga kuu lapse peale 480 eurot? Ei? Aga oleksite pidanud! Arvestage kokku, kui palju te lapsele juba võlgu olete. Ma olen täiesti kindel, et leidub ka neid, kes kulutavad kohe palju rohkem, aga eks ole igaühel see miinimum erinev. Mina näiteks kulutasin oma viieaastasele lapsele tunduvalt vähem (ma kirjutasin spetsiaalselt aasta jooksul kõik kulud üles) ja arvan, et tegelikult kulutasin isegi rohkem, kui oleks olnud vaja. Nii tuleb välja, et ma hoidsin tema pealt aastas üle poolteise tuhande euro kokku. Ah jah, kuurortisse selle eest ei sõitnud – palun andestust, poeg!

Olgu, jätame emotsioonid kõrvale. 2013. aastal korraldas Tartu Ülikool sotsiaalministeeriumi tellimisel uuringu laste ülalpidamise kulude arvestamise meetodite kohta. Uuringu kohaselt kulutati aastail 2010–2013 lapse peale kuus keskmiselt 280 eurot. Loogiline, et möödunud viie aasta jooksul on need kulud kasvanud. Aga kui palju? Kas sama palju, nagu on kasvanud keskmine palk või miinimumpalk? Uuringus sedastatakse, kui keeruline on hinnata elukvaliteeti ja valida seda kvaliteeti tagavate kulude arvestamise meetod. Samuti märgitakse uuringus, et kulusid mõjutab hulk tegureid: pereliikmete arv, elukoht, sissetulekute suurus ja nii edasi. Kokkuvõttes soovitatakse laste ülalpidamise kulude hindamisel aluseks võtta standardne ostukorv.

Kui palju tuleb teenida, et alimendid ära maksta ja mitte nälga jääda?

Seadus näeb ette, et iga vanem peab tegema kõik endast sõltuva, et kindlustada lapse heaolu. Üritame ette kujutada, mida tähendab «kõik endast sõltuv». Oletame näiteks, et ema, kes on jäänud üksi kasvatama kaht last, saab 700 eurot palka, isa aga, kes peab talle alimente tasuma, saab kuus puhtalt kätte 1000 eurot. Kuidas see sissetulek jaguneb? Ma arvan, et kõige suuremad on eluasemekulud. Selle pealt on väga raske ka kokku hoida: kommunaalmakseid ikka alla tingida ei saa. Eeldame, et need kulud jagatakse pooleks: kommunaalmaksed ja elekter 150 eurot ning üür või eluasemelaen 250 eurot (ma üritan arvestada minimaalsete summadega). Isale jääb järelikult kuus kätte 1000 miinus 470 (alimendid) miinus 400 (eluase) = 130 eurot. Selle raha eest peab ta ära toitma enda ja kolmanda lapse, samuti, mis ei ole ju sugugi vähem tähtis, veetma aega vanemate lastega, käima nendega näiteks kinos või vähemalt kutsuma enda juurde teed jooma.

Vaatame nüüd, kui palju jääb raha emale, kes saab palka märksa vähem: 700 miinus 400 (eluase) pluss 470 (alimendid) pluss 100 (lastetoetus) = 870 eurot. Jagame kolme peale, tulemuseks on 290 eurot kuus. Pole ju paha, eriti kui arvestada töiste sissetulekute erinevust? Tihtipeale juhtub veel nii, et mehed jätavad korteri naisele (nagu meiegi puhul) ja siis on viimasel eluasemekulud tublisti väiksemad. Kui palju, võib igaüks ise arvutada. Kui pidada silmas, et riigi keskmine palk on kuskil 800–900 eurot, siis on 1000 eurot saada isegi hea. Aga nüüd kujutage ette, et palk on väiksem või lausa minimaalne. Või arvab keegi, et meil polegi neid, kes saaksid miinimumpalka? Nii tulebki välja, et keskmisest kõrgema palgaga on elu tükk maad viletsam kui keskmisega. Huvitav, kui palju peaks siis riigi arvates teenima? Ja kas riik on valmis garanteerima oma kodanikele sellist tööd?

Võlaike

Ma ei tea, miks, aga seadus ajab mehed lausa kindlalt võlaikkesse. Minu abikaasa peab oma kahele lapsele maksma iga kuu 470 eurot alimente. Ja selle juures ei ole üldse oluline, kas ta on terve või haige, jäänud tööta või hakanud teenima tunduvalt vähem. Kui ta ei suuda maksta või maksab vähem, koguneb võlg, millele sõltuvalt võla suurusest kindlasti lisatakse veel kohtutäituri tasu. See pole aga sugugi väike. Võib ju vastu väita, et ka ema võib iga hetk tööta jääda, ent lapsi peab ometi toitma! Ent ema saab selliseski olukorras ju alimente ja vähemalt lapsetoetust ning võib kuidagimoodi ots otsaga kokku tulla. Kui ta ka ei osta näiteks lapsele uusi kummikuid, ei tõtta ometi tema juurde kohtutäiturid, ei aresti tema arvet ega too kohtukutset.

Tööta jäänud isa saab aga kõige selle osaliseks. Kui ta siis lõpuks töö leiab, peab ta kohe hakkama kuhjunud võlga tasuma. Kui kaua kulub töökoha leidmiseks? Ma arvan, et hea õnne korral leiab selle kahe kuuga – nüüd võite ise arvestada, milline võlg selle aja jooksul koguneb. Kuidas seda tasuda, ei huvita enam kedagi. Oled võlgu, järelikult oled võlgu!

Muide, võlg võib tekkida ka jumal teab kust. Toome näite: ema taotles septembris kohtu kaudu alimentide suurendamist, lõplik kohtuotsus jõustus alles mais. Aga kõlas otsus nii: suurendada alimente alates septembrist. Miks ometi septembrist, mitte maist? Nii tekib kaheksakuine võlg (üle 1000 euro) ehk vahe selle vahel, mida isa maksis ja mida oleks pidanud maksma.

Või võtame sellise näite mitte nii päris korralike eksabikaasade seeriast: on pere, on lapsed ja kõik on justkui kena hetkeni, mil lõplikult tülli minnakse. Ja siis saab üks kohtust «üllatuse», kui äkitselt selgub, et ta pole nagu juba neli aastat alimente maksnud (selleks ei ole vaja isegi lahutada). Jah, just, täpselt nii, tagantjärele. Las nüüd siis tõestab, et on ikkagi midagi maksnud! Aga igasuguseid detaile on nende maksete juures terve hulk: näiteks võib kinni maksta laste arved, anda sularaha või isegi kanda raha arvele. Aga seda ei loeta ikkagi alimentideks. See on, ütleme viisakalt, lisaabi. Alimendiks peetakse ainult seda summat, mis kanti ema arvele selgitusega «elatised», aga kui maksti sulas, siis on muidugi tarvis kviitungit. Ja ikkagi peab seda kõike veel kohtus tõestama! Ma olin lausa šokis!

Kui ema pöördub kohtutäituri poole, võib ta nimetada sisuliselt suvalise võlasumma ja kui ta ehk paneb mööda paarisaja või ka paari tuhande euroga, siis ei aita enam mingid panga väljavõtted! Ehk nagu ütles meie kohtutäitur: kui te võlasummaga nõus ei ole, pöörduge kohtusse. Vaat sulle säh! Maksid ja nüüd pead veel tõestama, et oled maksnud! Me oleme alimente maksnud tervelt kaheksa aastat. Selle aja jooksul on minu mees ainuüksi alimentideks maksnud ametlikult üle 30 000 euro ja maksab aina edasi, aga asi ei ole isegi mitte selles, vaid selles, et ta on sellest hoolimata halb ja jääbki halvaks, sest «ei maksa» või «maksab ebapiisavalt», sest lapsed kasvavad «isa hooleta», sest ta ei kanna laste eest vastutust. Talle järeleandmisi teha või temaga kokku leppida samal ajal ei taha keegi, sest ta on ju ometi võlglane!

Riik aga kohtu kujul ei aita probleemi lahendada, vaid hoopis süvendab veelgi rasket olukorda. Võite ise ette kujutada, kui meeldiv on maksta, kui sind valatakse pidevalt üle süüdistuste ja etteheidetega ning lisaks väntsutatakse aina kohtu vahet. Kohe tekib tahtmine maksta kaks korda rohkem: olgu peale, et ei saa jälle «kalamarja» süüa, aga vähemalt saavad lapsed oma iPhone'id. Ent see on puhas emotsioon, aga tegelikus elus selgub, et siin ei ole midagi teha: need on ju ikkagi sinu enda lapsed, nii et pigistad suu kriipsuna kokku ja muudkui maksad edasi.

See-eest milline kättemaks ja veel täiesti seaduslikult, kas pole!

Laste raha?

Veel üks riugas peitub  selles, et tegu on laste rahaga, aga seda ei maksta mitte lastele, vaid nende emale, nii et kui tekib võlg, siis mitte laste, vaid ema ees. Miks? Seda loogikat juba nii lihtsalt läbi ei hammusta. Tuleb välja, et kui lapsed kasvavad, siis neil mingit õigust sellele rahale ei ole, isegi kui ema ei kipu seda väga nende peale kulutama. Kui juba üles kasvasid, järelikult siis ka said kõik, mida vaja. Siin lihtsalt eeldatakse, et kuna tegemist on miinimumiga, siis ema kulutab selle nii või teisiti laste peale ära (ärgem unustagem, et jutt käib 520 eurost kuus!). Kuidas ja mille peale, pole enam oluline, see on juba ema enda otsustada, see on ju kõigest hädavajalik miinimum. Nii et aru andma ema millestki ei pea!

Kui aga isa ei peaks olema nõus sellega, kuidas tema alimente kulutatakse, ja soovitab oma eksil näiteks lapsele kummikud osta, siis ei saa ta midagi teha: maksa summa ja vaata pealt, kuidas laps auklike kummikutega edasi tatsab. Või siis lõpeta kahe suupoolega «kalamarja» sisseajamine ja osta talle ise jalatsid. 130 eurot on isal ju olemas, selle eest saab täitsa korralikud kummikud kätte küll. Siin tekib tõeline suletud ring: isa peab aktiivselt osalema laste kasvatamises ja maksma alimente ning veel veetma nendega vaba aega (jah, see on ka kohustus!). Aga kas ta suudab seda? Ma tahaksin väga, et mu mees käiks lastega poes, aitaks neil jalatseid välja valida või rõivaid vaheajaks, läheks nendega kinno või spordisaali, mõtleks koos nendega tulevikuplaane välja – aga kuidas seda teha 130 euroga kuus? No kuidas? Kui kogu aeg mõtled ainult selle peale, kuidas elus püsida. Töö ei ole meelakkumine, kurnab rängalt, koju saab alles kella kuueks õhtul ja on ainult lootus, et tuleb ehk uus töö, mis on parem …

Kas kõigil on ikka võrdsed õigused?

Kujutage ette: ehkki riik kaitseb ühtede laste õigusi, ei hooli ta samal ajal üldse teiste õigustest. Kes ees, see mees. Kohus võib (pange tähele: võib, mitte ei pea!) määrata väiksemad alimendid, kui maksjal on veel lapsi, aga pole kohustatud seda tegema! Tuleb välja, et minu last ei pea mees üldse üleval pidama, sest kõik raha läheb teiste laste alimentideks. Ma võiksin ju ka oma lapse õiguse eest seista ja kohtusse minna, aga mis sellest muutuks?

Mehele tekiks veel üks võlg, aga raha tal ju juurde ei tekiks. Siis tuli pähe mõte, et mees, kes maksab alimente kahele lapsele ja kasvatab meie ühist last, on ju hoopis paljulapseline isa. Kolmanda lapse pealt on toetus aga juba 50 euro asemel tervelt 100 + 200 eurot lasterikka pere puhul, nii et 2017. aasta 1. juulist kokku juba 300 eurot. Ah, kui tore oleks saada kas või 200 eurot toetust!

Aga ei, nii lihtne see asi nüüd ka ei ole. Selgub, et kui lapsed eelmisest abielust elavad eraldi, siis seda loetakse teiseks pereks ja mingit võimalust lasterikka pere toetust saada ei ole. Muide, vanematel, kes kasvatavad enam kui kaht last, on õigus täiendavale maksuvabale tulule. Aga välja tuleb, et minu mees peab ülal pidama ennast ja kolme last, kuid ei saa riigilt vähimatki toetust ega soodustust, vaid ainult uusi ähvardavaid seadusi. Miks nii? Miks on seadused sellised, et alimentide maksja elu muutub täiesti võimatuks? Näiteks korterit osta pole meil lootustki, sest esiteks sissetulek ei võimalda, aga teiseks, kui ka meil õnnestuks piisavalt kokku hoida ja laenu saada korteri ostmiseks, siis elada me selles vaevalt kuigi kaua saaks. Siin on mängus tervelt kaks seadust: kui inimesel on alimendivõlg, siis kõigepealt arestib kohtutäitur kogu tema vara. Teine seadus aga ütleb, et kui võlgnik keeldub alimente tasumast, aga maksab samal ajal mingit laenu, siis võib kohtutäitur võtta juba panka makstud summa alimentide tarbeks ära. Pank aga müüb teie korteri maha ja te jääte veel pangale ka võlgu. Jah, nii see on. Ma ei tea küll, kui suur see võlg olema saaks, aga rahulikult elada see kohe kindlasti ei lubaks.

Kelle jaoks küll selliseid seadusi kirjutatakse? Jääb mulje, nagu elaksid meie maal ainuüksi miljonärid, keda saab mõjutada ainult jahiloa äravõtmisega. Tavalised inimesed aga, kes saavad keskmist või sellest väiksemat palka, rääkimata juba nendest, kes saavad miinimumpalka, ei tohi isegi mitte lapsi teha. Millisel maal me ometi elame? Või ei saa ma lihtsalt asjadest õigesti aru? Jah, loomulikult leidub mehi ja isegi naisi, kes teadlikult ei taha oma lastele alimente maksta. Aga miks peavad pahatahtlike pärast kannatama ka kõik teised? Miks siis, kui inimene satub raskesse seisu, tõugatakse teda aina veel raskemasse? Kas siis, kui issil on kõik halvasti, peaks lastel sellest midagi paremaks minema? Aga kui võtta talt juhiluba või heita ta sootuks vangi, äkki maksab ta siis paremini ja rohkem? Või peab seda nii ette kujutama, et kõik isad varjavad iga hinna eest miljoneid, peaasi et lapsed neid ei saaks?

Meil juhtus nii, et parajasti siis, kui mees koondati, saime taas kohtukutse. Teine mõte, mis mul tol korral pähe lipsas, oli lahutus. Ma armastan oma meest küll väga, aga olin valmis perekonnast loobuma. Ma pean olema ääretult tänulik sugulastele ja oma tööle, ilma nendeta ei oleks me pruukinud sellest koos välja tulla.

Vabaabielu, lahutused, hüljatud lapsed, alimendivõlad – need on väga ärevad häirekellad riigile, mida ei tohiks kuidagi eirata. Tugev perekond on  ju lõppeks tugeva riigi pant. Miks keegi selle peale ei mõtle? See-eest leitakse küllaga aega mõelda hirmuäratavate seaduste peale.

Viimased teated kavandatavatest seadusemuudatustest ei mahu enam üldse mingitesse arusaadavatesse raamidesse. Kirjutatakse näiteks nii: «Ministri loogika seisneb järgnevas: kui need inimesed ei taha hoolt kanda omaenda laste eest, siis miks peaks riik kandma nende eest hoolt vanuripõlves?» Mina oskan sellest aru saada nii, et riik lihtsalt ei soovi hoolitseda oma kodanike eest, luua häid tingimusi perekonnale, luua uusi töökohti, võidelda tööpuudusega. Midagi üles ehitada on tunduvalt keerulisem kui maha lammutada.

Ma saan suurepäraselt aru, et leidub erinevaid olukordi ja et lapsi ei ole lihtne kasvatada, aga see ei tähenda ju veel, et oma probleeme peaks lahendama teiste arvel, neile kahju tehes! Võiks ju ometi jätta igasuguse vihapidamise minevikku ja hakata probleeme üheskoos lahendama!

Alimendid peavad jääma, aga nende suurus peab vastama maksja tegelikule sissetulekule. Ei saa kuidagi eeldada, et alimentide maksja oma tulude kohta tõendit esitades kindlasti valetab. Et inimesed saavad ümbrikupalka, on sootuks omaette lugu ja seda tuleb lahendada teiste meetoditega – ja kindlasti ei tähenda see, et selle pärast peavad kannatama ausad inimesed. Alimentide arvestamisel tuleb silmas pidada sedagi, kuidas on jagatud vara, näiteks kas korter jäi isale või emale. Mingil juhul ei tohi ära võtta juhiluba, see on ju vajalik parema töökoha leidmisel või ka lisaraha teenimiseks. Kui juhiluba on töö jaoks vaja, ei hakata seda ka ära võtma, aga isegi seda tuleb kohtus tõestada, mis kulutab asjatult aega, närve ja raha. Milleks ometi?

Ma arvan, et alimentide minimaalne suurus tuleks siduda elatusmiinimumi või tarbija ostukorviga. Praegu on pool miinimumpalgast täiesti mõistlik summa, kui kõne all on üks laps. Aga kui lapsi on rohkem, siis tuleks arvestada pigem mingi protsent palgast. Samuti kuluksid ära samasugused soodustused nagu lasterikastel peredel. Kindlasti tuleks mõelda sellele, kuidas saaks paremini ära maksta kogunenud võla ja mis peaasi, kellele. Võlgade väljanõudmise viise tuleks muuta. Miks kohe arve arestida, kui alimente makstakse, aga mingil hetkel on tekkinud võlg?

Ma kutsun kõiki üles unustama varasemad solvumised, mitte tülitsema ja veel vähem teisi kohtusse andma, selle asemel aga elama rahus ja taotlema kompromisse ning, mis peamine, õppima probleeme üheskoos lahendama. Laste nimel on kõik võimalik, aga koos oleme me tugevad!

Tekst pärineb venekeelsest Postimehest.


Eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Tagasi üles