Marko Mihkelson: Donald Trumpi maailm ja Eesti

Marko Mihkelson Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Küsimuse all on ei rohkem ega vähem kui see, kas Ameerika Ühendriigid jätkavad vaba maailma liidrina või võtab võimust isolatsionistlikust meelsusest kantud reaalpoliitiline kalkulatsioon. Vastust sellele küsimusele ootab kogu läänemaailm, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL).

Hetkest, kui värskelt ametisse vannutatud Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump oma inauguratsioonikõne esimesed laused ütles, sai kõigile selgeks, et alanud on uus ajastu mitte üksnes USA-le, vaid kogu maailmale.

Jälgisin Trumpi kõnet Washingtonis Kapitooliumi lähistel Kanada saatkonnas koos oma kolleegidega NATO Parlamentaarsest Assambleest. Mis seal salata, esimene reaktsioon oli paljudel nõutus. Ilmselt oli nii mõnelgi tekkinud lootus, et presidendiks saades muudab Trump oma hoiakuid ning jätab edu toonud värvika kampaania selja taha.

Ilmselt poleks Trump tema ise, kui ta seda oleks teinud. Nii ongi tema esimene nädal presidendiametis olnud täis tõsist tulevärki ning meedia on püüdnud hapnikupuuduses vaeveldes kõigi Trumpi otsuste ning väljaütlemistega sammu pidada.

Analüüsitakse iga tema lauset ning iga tema otsust. Ja ootuspäraselt on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Sest Trump on ettearvamatu ja vastuoluline.

Viimase kahe kuu jooksul olen nii Washingtonis kui ka Tallinnas kohtunud mitme mõjuka USA poliitiku ja analüütikuga. Kuigi nende hulgas on neidki, kes kuuluvad Trumpi laiemasse siseringi, jäävad paljud kidakeelseks, kui jutt läheb uue presidendi laiemale välispoliitilisele strateegiale.

Kas ja milline see on ja kui kaugele läbi mõeldud, ei tea täpsemalt keegi. Olen kuulnud senaatoritelt arvamust, et Trumpi ametiaja esimestel kuudel võib oodata katseid parandada suhteid Venemaaga ning tõsta panuseid suhetes Hiinaga. Trumpi lähedane nõunik on meie diplomaadile kinnitanud, et keskseks küsimuseks kujuneb võitlus rahvusvahelise islamiterrorismi vastu ning samas soovib USA oluliselt tugevdada oma küberkaitset.

Senaator John McCain rõhutas meie kohtumistel näiteks Eestitki hästi teadva erukindral James Mattise rolli uue kaitseministrina ning seda, et Trump on otsustanud märkimisväärselt tugevdada relvajõudusid.

Nii McCain kui ka kõik tema kolleegid senatis, kellega olen kohtunud, on üheselt väljendanud tugevat toetust NATO liitlastele. Samas on liitlassuhete tugevdamise alus USA poolt vaadates Euroopa partnerite panuse suurendamine. See pole sugugi üksnes Trumpi, vaid Kongressi enamuse kindel seisukoht. Euroopa peab hakkama rohkem panustama ühiskaitsesse.

Esimese nädalaga on president Trump oma valimislubadusi täitma asudes põhjustanud kriisi suhetes Mehhikoga, sulgenud piirid immigrantidele mitmest moslemiriigist, öelnud lahti Vaikse ookeani riikide kaubandusleppest, tunnustanud Suurbritanniat Brexiti eest ning tekitanud seeläbi kõhklusi Euroopa Liidus, andnud käsu hakata ette valmistama «turvaalade» loomist Süürias, nõudnud Pentagonilt 30 päevaga strateegiat Islamiriigi hävitamiseks, reforminud rahvuslikku julgeolekunõukogu (see sisaldab muuhulgas lisarolli andmist vanemnõunik Bannonile, samas üllatuslikult luurejuhi ja relvajõudude staabiülema kõrvalejätmist), rääkinud telefoni teel teiste seas Saksamaa kantsleri Angela Merkeli, Jaapani peaministri Shinzo Abe, Prantsusmaa presidendi François Hollande’i, Austraalia peaministri Malcolm Turnbulli ja Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.

Seda kõike pole ühe nädala kohta sugugi vähe. Kaugel sellest. Trump on avanud korraga mitu väga tõsist diplomaatilist rinnet, kus edu pole sugugi tagatud. Seda veel eriti ajal, mil USA senat pole veel kinnitanud välisminister Rex Tillersoni kandidatuuri ning suur osa välisministeeriumi juhtkonnast, kaasa arvatud USA suursaadikud paljudes maailma riikides, on ametist tagasi kutsutud või lahkunud.

Need, kes jälgisid James Mattise ja Rex Tillersoni kuulamisi USA senati vastavates komisjonides, nägid, kui keskseks teemaks USA tipp-poliitikutele on tõusnud Venemaa küsimus. Kõik tähtsad küsimused algasid sellest, kuidas näevad kaitse- ja välisministri kandidaadid USA suhteid agressiivse ning rahvusvahelisest õigusest mitte hooliva Venemaaga. Loomulikult lisandusid sinna valimiseelse häkkimise varjupooled.

See on esimene kord pärast Nõukogude Liidu varisemist 25 aastat tagasi, kui Venemaast on saanud üks USA välispoliitika peamine väljakutse. Tõsi, seda on väljendanud eeskätt Kongressi liikmed ning uude administratsiooni tõusvad Mattis, Tillerson ja ka näiteks USA suursaadikuks ÜROs saav endine Lõuna-Carolina kuberner Nikki Hailey.

Samas on aga president Donald Trump hoidnud kõigi meeli ärevuses, sest erinevalt oma administratsiooni võtmeisikutest on ta hoidnud Venemaa suhtes silmanähtavalt tagasihoidlikku joont. Pilti on muutnud kirevamaks süüdistused Trumpi ja tema kampaaniameeskonna liikmete võimalikest seostest Venemaa juhtkonnaga. Läinud nädala lõpul liikusid koguni kuuldused, et Valge Maja on valmis ühepoolselt lõpetama osa sanktsioone Venemaa suhtes. Trump on korduvalt rõhutanud, et tema eesmärk on võimaluse korral luua head suhted Venemaaga.

Eesti vaatenurgast poleks miski parem sellest, kui pinged Venemaa ja lääne suhetes väheneksid. Sellest oleks Eestil ja teistel piiririikidel ju vaat et kõige enam võita. Paraku viitab senine kogemus (aga Trump pole USA viimaste presidentide seas esimene katsetaja) ning Venemaa kasvavad ambitsioonid sellele, et vaba maailma liiderriigil ja seda täiel määral vastustaval Kremlil napib püsivaks pingelõdvendusleppeks kokkupuutepinda.

Venemaa huvi lõhkuda lääne ühtsust ja murendada USA usutavat liidrirolli selles pole ju kuhugi kadunud. Moskvas usutakse, et president Trump võib oma kätega teha palju sellest, mida muidu peaks Venemaa tegema teiste vahenditega. Venemaa ei taha USA võimu tugevnemist. Vähemalt mitte vaba maailma liidrina.

Nagu eeldati, kujunes Trumpi ja Putini esimese telefonivestluse keskseks küsimuseks võimalik ühine võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu Süürias ja mujal. Mida see täpsemalt tähendab, näitab mõistagi aeg. Samuti on lahti seletamata kahepoolsete majandussuhete arendamine, eriti kui arvestada, et Venemaale kehtivad jätkuvalt sanktsioonid.

Sanktsioonide ühepoolne mahavõtmine, mille võimalikkusest levis kõmu sotsiaalmeedias, ei muuda Ameerika Ühendriikide julgeolekut tugevamaks ega loo paremaid eeldusi USA huvidest lähtudes suhete parandamiseks Venemaaga.

Siin on vaieldamatult keskne teema USA presidendi lähenemine Ukraina küsimusele. Prantsusmaa riigipea tuletas Trumpile meelde, et sanktsioone saab leevendada üksnes Minski lepete elluviimise järel. Sama meelt oli ka Valges Majas kohal käinud Briti peaminister Theresa May. Trump ise pole nii selgelt oma seisukohta väljendanud.

Trump ja Putin rääkisid esmavestluses ka Ukrainast (nagu väidab Kreml), kuigi detaile ei avaldata. Samal ajal ei näita Ida-Ukrainas toimuv muutuse märke. Läinud reede ja laupäeva jooksul oli seal harjumuspäraselt rahutu. Rindejoonel fikseeriti enam kui 110 tulelööki Ukraina relvajõudude positsioonide pihta. Nendes sai haavata vähemalt seitse Ukraina sõdurit.

On ilmne, et Trumpi soovi parandada suhteid Venemaaga ei ole võimalik täita Ukraina küsimust eirates. Sellest võib kujuneda üleüldse president Trumpi lakmustest. Siin on mängus palju enam kui USA enda rahvuslikud huvid. Küsimuse all on ei rohkem ega vähem see, kas Ameerika Ühendriigid jätkavad vaba maailma liidrina või võtab võimust isolatsionistlikust meelsusest kantud reaalpoliitiline kalkulatsioon. Vastust sellele küsimusele ootab kogu läänemaailm, sealhulgas Eesti.

Praegu on paraku ilmekas ja varasematest USA presidentidest erinev Trumpi tagasihoidlikkus, kõneldes vaba ja demokraatliku maailma tähtsusest rahu ja stabiilsuse hoidmisel pärast Teist maailmasõda.

Trump ise on ennast võrrelnud Ronald Reaganiga, kes on paljude ameeriklaste silmis viimaste kümnendite parim president. Samas oli just Reagan see, kelle kindel veendumus vaba inimese moraalsest jõust ning USA rollist vaba maailma liidrina lõi eeldused ka Eesti vabanemiseks ning iseseisvuse taastamiseks 1991. aastal.

Ronald Reagan ütles 20. jaanuaril 1981 oma suurepärases inauguratsioonikõnes selgelt ja kõlavalt: «Me oleme vabaduse võrdkuju ning lootuse majakas nendele, kellel pole täna vabadust. Nende naabrite ja liitlastega, kes jagavad meie vabadust, tugevdame meie ajaloolisi sidemeid ning kinnitame neile oma toetust ja kindlat pühendumust. /.../ Üle kõige peame mõistma, et mitte ükski arsenal ega relv selles maailma arsenalis pole nii mõjus kui vaba mehe ja naise tahe ning moraalne kangelaslikkus.»

Reaganil polnud presidendiametisse asudes sugugi kergem hetk kui praegu Trumpil. Väljakutseid oli vaat et rohkem, kuid tema usk USA liidrirolli viis lõpuks võidule külmas sõjas.

President Trump kinnitas telefonivestluses Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga NATO fundamentaalset rolli üleatlandilistes suhetes, mida peab tugevdama kõigi võrdväärne panus 21. sajandi probleemidega toimetulemiseks. Ühendriikide mehhaniseeritud üksuste saabumine Poola kinnitab Washingtoni täit valmisolekut viia ellu NATO Varssavi tippkohtumisel kokkulepitu.

Eestile ja ka teistele Balti riikidele on äärmiselt oluline, et meie tavapäraselt aktiivne diplomaatiline tegevus USAga suheldes tihendaks kontakte uue administratsiooniga ning võimaldaks leida neid valdkondi, kus me saame koos panustada ühiste huvide nimel. Puudutagu need siis näiteks küberkaitset, võitlust rahvusvahelise terrorismiga või liitlassuhete tugevdamist võetud kohustuste täitmise kaudu.