Hetkest, kui värskelt ametisse vannutatud Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump oma inauguratsioonikõne esimesed laused ütles, sai kõigile selgeks, et alanud on uus ajastu mitte üksnes USA-le, vaid kogu maailmale.
Jälgisin Trumpi kõnet Washingtonis Kapitooliumi lähistel Kanada saatkonnas koos oma kolleegidega NATO Parlamentaarsest Assambleest. Mis seal salata, esimene reaktsioon oli paljudel nõutus. Ilmselt oli nii mõnelgi tekkinud lootus, et presidendiks saades muudab Trump oma hoiakuid ning jätab edu toonud värvika kampaania selja taha.
Ilmselt poleks Trump tema ise, kui ta seda oleks teinud. Nii ongi tema esimene nädal presidendiametis olnud täis tõsist tulevärki ning meedia on püüdnud hapnikupuuduses vaeveldes kõigi Trumpi otsuste ning väljaütlemistega sammu pidada.
Analüüsitakse iga tema lauset ning iga tema otsust. Ja ootuspäraselt on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Sest Trump on ettearvamatu ja vastuoluline.
Viimase kahe kuu jooksul olen nii Washingtonis kui ka Tallinnas kohtunud mitme mõjuka USA poliitiku ja analüütikuga. Kuigi nende hulgas on neidki, kes kuuluvad Trumpi laiemasse siseringi, jäävad paljud kidakeelseks, kui jutt läheb uue presidendi laiemale välispoliitilisele strateegiale.
Kas ja milline see on ja kui kaugele läbi mõeldud, ei tea täpsemalt keegi. Olen kuulnud senaatoritelt arvamust, et Trumpi ametiaja esimestel kuudel võib oodata katseid parandada suhteid Venemaaga ning tõsta panuseid suhetes Hiinaga. Trumpi lähedane nõunik on meie diplomaadile kinnitanud, et keskseks küsimuseks kujuneb võitlus rahvusvahelise islamiterrorismi vastu ning samas soovib USA oluliselt tugevdada oma küberkaitset.
Senaator John McCain rõhutas meie kohtumistel näiteks Eestitki hästi teadva erukindral James Mattise rolli uue kaitseministrina ning seda, et Trump on otsustanud märkimisväärselt tugevdada relvajõudusid.
Nii McCain kui ka kõik tema kolleegid senatis, kellega olen kohtunud, on üheselt väljendanud tugevat toetust NATO liitlastele. Samas on liitlassuhete tugevdamise alus USA poolt vaadates Euroopa partnerite panuse suurendamine. See pole sugugi üksnes Trumpi, vaid Kongressi enamuse kindel seisukoht. Euroopa peab hakkama rohkem panustama ühiskaitsesse.
Esimese nädalaga on president Trump oma valimislubadusi täitma asudes põhjustanud kriisi suhetes Mehhikoga, sulgenud piirid immigrantidele mitmest moslemiriigist, öelnud lahti Vaikse ookeani riikide kaubandusleppest, tunnustanud Suurbritanniat Brexiti eest ning tekitanud seeläbi kõhklusi Euroopa Liidus, andnud käsu hakata ette valmistama «turvaalade» loomist Süürias, nõudnud Pentagonilt 30 päevaga strateegiat Islamiriigi hävitamiseks, reforminud rahvuslikku julgeolekunõukogu (see sisaldab muuhulgas lisarolli andmist vanemnõunik Bannonile, samas üllatuslikult luurejuhi ja relvajõudude staabiülema kõrvalejätmist), rääkinud telefoni teel teiste seas Saksamaa kantsleri Angela Merkeli, Jaapani peaministri Shinzo Abe, Prantsusmaa presidendi François Hollande’i, Austraalia peaministri Malcolm Turnbulli ja Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.
Seda kõike pole ühe nädala kohta sugugi vähe. Kaugel sellest. Trump on avanud korraga mitu väga tõsist diplomaatilist rinnet, kus edu pole sugugi tagatud. Seda veel eriti ajal, mil USA senat pole veel kinnitanud välisminister Rex Tillersoni kandidatuuri ning suur osa välisministeeriumi juhtkonnast, kaasa arvatud USA suursaadikud paljudes maailma riikides, on ametist tagasi kutsutud või lahkunud.