Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2017/01/27/6284195t1h3deb.jpg)
Eesti muuseumid on mitme näitaja poolest Euroopas eesotsas – suhtarvuliselt on neid 100 000 elaniku kohta kõige rohkem ning ka külastatavuse suhtes oleme parimate hulgas. Muuseumite külastatavus tervikuna on viimasel kahel aastakümnel kasvanud ning selle aja jooksul on realiseerunud mõned suured projektid, mis kunagi võisid utoopiana näida, kuid milleta me praegu Eesti elu enam ette ei kujutaks. Näiteks Kumu Lasnamäe nõlval, Meremuuseum Lennusadamas ja Eesti Rahva Muuseum Raadil.
Uue Eesti Rahva Muuseumi valmimine on selle tegijatele toonud palju tunnustust – alates Tartu aasta teoks nimetamisega Postimehe ja Tartu linna korraldatud rahvahääletusel kuni selleni, et muuseumi direktor Tõnis Lukas pälvis jaanuari algul Postimehe aasta inimese tiitli. Auhinnasadu jätkus eilsel muuseumide aastaauhinna galal, kus Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri rahvaste püsinäitus «Uurali kaja» pärjati parima uue püsiekspositsiooni tiitliga.
Esile tuleb tõsta kõiki muuseumiroti auhinna laureaate ja nominente. «Kunstkambrite aeg» ehk aeg, mil muuseumi eemärk oli vanavara või kunstiväärtuste süsteemne või mitte nii süsteemne säilitamine ja vitriinides eksponeerimine, on läbi. Tänapäevane muuseum peab külastajale meeldima.
Idee on iseenesest lihtne, kuid palju keerulisem on seda saavutada. Nüüdisaegne muuseum peab seepärast külastajaga suhtlema ja kätkema interaktiivsust, et külastajad saaksid vaadata, puudutada ja mängida, kuid seejuures ei tohi kaotsi minna muuseumi põhiline sotsiaalne ja kultuuriline missioon, milleks on inimeste harimine ja valgustamine. Nende kompromisside leidmisel on Eesti muuseumid head tööd teinud ja sellest annab tunnistust ka külastuste arv – näiteks 2015. aastal leidis Eestis tee muuseumisse pool miljonit inimest.
Pole vaja ootusi, et muuseumid avaldaksid inimestele grandioosset psühhoemotsionaalset ja valgustuslikku mõju. Pigem on nii, et muuseumi rolli ühiskonnas võib võrrelda poeedi omaga. Viimase on kunagi tabavalt kokku võtnud vene luuletaja Aleksandr Blok, kes ütles seda Aleksandr Puškini loomingu kohta, kuid samamoodi sobib see iseloomustama muuseumite funktsiooni: pole tarvis iga viimast lollpead targemaks teha, selle, kes leiab katarsise ja harmoonia, selgitab looduslik valik. Muuseumid pole koolid. Need ei õpeta ega illustreeri, vaid aitavad inimesel teadvustada oma kohta ajas ja ruumis ning mõista oma sidet mineviku ja tulevikuga. Jääb üle Eesti muuseumite arengu üle vaid rõõmustada.