Võitlus alkoholiga on kindel valik, sest alkoholiga saab vaidlustamatult seostada suurt hulka surma- ja õnnetusjuhtumeid, samuti tabavad alkoholi liigtarvitajaid tõestatult mitmesugused haigused. Seega on alkoholi liigtarvitamine suur ühiskondlik kulu ja saamata tulu, mistõttu ükski poliitik ega muu avalik tegelane alkoholi kaitseks välja ei astu, kui mõni joodikuks ja „hälvikuks” märgistatav kirjahärra välja arvata.
Aga neid viimaseid tasakaalustavad ju avaliku enesepaljastuse raames ajutiselt Saulusest Pauluseks muutunud „haiged” (viimane täheke ses žanris on literaat Mihkel Kunnus). Lihtne on olla suur seal, kus avalikku opositsiooni ei ole.
Ka alkoholitööstus ei ole vähemasti Eestis suutnud oma tegevuse kaitsmiseks midagi nutikat seni välja mõelda. Majanduslikest argumentidest jääb väheseks, sest mida on väärt saamata maksutulu või hinnalised töökohad inimelude või peretragöödiate kõrval?
Karskuspoliitikute silmis terendab alkoholivaba Eesti, mille saavutamise nimel peetud heroilise heitluse järjepidevast ajaloost saab endale selga laenata Jaan Tõnissoni ja Villem Reimani mantli ning suurte najal suur näida.
Kalkuleeritud tehnilise võttena näib ka Ossinovski stiil lasta alkoholivastase võitluse raames perioodiliselt uudisena välja mingi ülemõõduline jaburus, et see siis meediakära lõpus suuremeelsuse ja ratsionaalsuse ilminguna tagasi võtta või eelnõust kaotada. Parem aga olgu see küüniline arvestus, sest teine võimalus – et minister teadmatusest-rumalusest lihtsalt tühja rabeleb (nagu hiljutine ambitsioonikas uitmõte sõita Eesti viinaostupiirangutega üle Euroopa põhivabadustest) – oleks ju veel hullem raiskamine.