Sirje Niitra

FOTO: Peeter Langovits

Igaühel meist on vahel tekkinud tunne, et enam ei taha. Ei taha hommikul üles tõusta, ei taha tööle minna ega pärast koju tulla. Sest kõik tundub nii mõttetu, juba olnud ja mitte kuhugi edasi viiv.

Enamasti läheb see tunne üle, kui kolleeg meid sõbralikult tervitab, ülemus uut soengut kiidab või pisipõnn koduuksel kilgates vastu jookseb. Vahel aitab metsajooks, ujumine või rattasõit – mis kedagi. Mõtted saab mujale viia ka koristamise, metsa mineku või väikese lõõgastava puhkuse abil.

Kui aga olukord «enam ei saa, ei taha, ei suuda» kestab pikalt ja miski leevendust ei too, võib välja kujuneda algul stress, seejärel aga masendus ehk depressioon, mis naljalt juba ilma ravita mööda ei lähe. Olgu mainitud, et mõõdukas stress on vajalik ja edasiviiv, sunnib pingutama. Selleks et inimene üldse midagi teeks, peab tal vedru kogu aeg veidi pingul olema. Aga kui see pingeline olukord kestab liiga kaua ja valgus tunneli lõpus kustuma kipub, võib vedru järele anda ja inimene läbi põleda.

Läbi põleda saab vaid see, kes põleb heleda leegiga, ütlevad psühholoogid. Seetõttu on enim ohustatud loominguliste elualade esindajad ja need, kel palju suhtlemist teiste inimestega: ajakirjanikud, õpetajad, näitlejad, politseinikud, arstid. Kõik inimesed ei saa meile meeldida ja vahel on konfliktid paratamatud.

«Kui tööl kõik kõiki kogu aeg kiidavad, pärsib see edasiminekut,» ütles pikaaegne tootmisjuht ja psühholoog Valdek Tomson. Ta lisas, et väga suure konfliktsuse korral, kui üksteist pidevalt laidetakse ja vaadatakse, kuidas teisele mingi ebameeldivus valmistada, pole samuti head tulemust loota.

Ebakindluseni, frustratsioonini, motivatsiooni kadumiseni ja üleväsimuseni viib inimese võimetus olukorda kontrollida ja midagi selle parandamiseks ette võtta. Stressi võivad vahel tekitada ka kõige tühisemad asjad, mis meie kontrollile ei allu. Nii näiteks võivad meie töörütmi häirida mõttetud koosolekud ja alusetu kriitika, aga ka streikiv ventilatsioon, logisev töötool ja kolleegide lobisemine.

Kuid tuleb mõista, et igas töös on oma head ja vead ning kusagil mujal ei pruugi olukord sugugi parem olla. Mis ei tähenda, et ei peaks proovima muuta, kusjuures vahel – ja isegi üsna sageli – tuleb alustada iseenda muutmisest, küsides, kus on viga tehtud.

Kui enam tõesti väljapääsu ei leia, tasub küsida abi sõpradelt-tuttavatelt, aga vahel ka psühholoogidelt või arstidelt. Sellises seisundis on oluline, et lähedased märkaksid, mõistaksid ja võimalusel ka appi tõttaks. Juhid aga selleks juhid ongi, et nad õigel ajal märkaksid, kui mõnel muidu kohusetundlikul alluval enam asjad ei suju nagu varem. Parim ja ühtlasi lihtsaim viis reageerida on rääkida. Üsna sageli aitab enda tühjaks rääkimine seesmisi pingeid maandada. Alati leidub mõni teeots, mida mööda minnes jõuab kaugemale, kui seni mõeldagi oskasime.