Karmo Tüür: Putin ja Trump panustavad kogemata NATO püsimisse

Karmo Tüür Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Nii USA kui Venemaa presidendid on nüüdseks öelnud välja mõtte, et NATO on oma aja ära elanud nähtus. Need kaks omamoodi üüratult erinevat, kuid kohati vähemalt vormiliselt ühtemoodi mõtlevat riigipead pidasid ilmselgelt silmas sama probleemi eri tahke, kuid mõneti on neil ju õigus, kirjutab Eesti välispoliitika instituudi uurija Karmo Tüür. 

NATO peakorteri ette Brüsselis tuleb rajada kaksikausammas. Umbes nagu Tartus on kahe Vilde kuju. Ainult et Brüsseli omale tuleks istuma panna kaks ühel ajal tegutsenud meest: Vladimir Putin ja Donald Trump.

Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin tegi kõikvõimalikele parketi- ja päriskindralitele selgeks, et sõjaline julgeolek on ikka veel relevantne teema. Mis seal kindralitest rääkida, isegi iga teine poliitik sai aru, et lisaks heaolu kasvust või ümberjagamisest rääkimisele peab meeles pidama ka esmatasandi ülesannet – eluspüsi. Mis sest, et sellega on valijate hääli palju keerulisem võita.

Ameerika Ühendriikide presidendiks saanud Donald Trump aga pani mugavateks pürjeliteks muutunud eurooplased üllatusega tõdema, et enda julgeoleku eest tuleb maksta. Tegelikult ka. Päriselt ja ise maksta!

Kas NATO on oma aja ära elanud?

Kui nüüd aga nali kõrvale jätta, siis mõlemad mehed on välja öelnud mõtte, mis paljudele ei meeldi. Et NATO on oma aja ära elanud nähtus. Need kaks omamoodi üüratult erinevat, kuid kohati vähemalt vormiliselt ühtemoodi mõtlevat riigipead pidasid ilmselgelt silmas sama probleemi eri tahke, kuid ... kuid mõneti on neil ju õigus.

Tõepoolest, NATO loodi ja disainiti teistel aegadel ja teiste ülesannete täitmiseks. See oli ühe ülivõimu ehk USA liitlaskogum, hoidmaks vaos teist ülivõimu ehk Nõukogude Liitu koos tolle liitlastega.

Nõukogude Liit lakkas olemast ning tõepoolest tekkis üsna kohe nii teoreetikute kui praktikute peas küsimus – kas senine julgeolekut tagama kutsutud institutsioon enam pädeb? Kas seniseid liitlasi seob peamine: kõigi osapoolte ühesugused ootused soovitava tulemuse saavutamiseks ning valmidus sellesse panustamiseks?

Ebakindluse dilemma

Sõjalisi liite ajendab looma ebakindlus. Riskide ja ohtude summa, mida loodetakse rajatava ühenduse abil ohjeldada või siis vähemalt muuta nende tõrjumise kulud mõistlikuks.

Nende liitude lagunemist hoiab aga tagasi veelgi suurem ebakindlus – et mis saab siis, kui ühendus ja /või selle haldamiseks loodud institutsioon toimimast lakkab?

Taolises, üksteisest lahutatavate ebakindluste olukorras, tuleb endale esitada kolm küsimust: kas senine mudel on toimunud, mis oleks alternatiivid ja kas olemasolevat instrumenti saab ümber disainida, vastamaks muutunud oludele?

Kolm vastust

Esiteks saab mõningaste mööndustega tõdeda, et NATO-nimeline kollektiivkaitseorgan on toiminud seni üsna hästi. Mitte ükski riik pole seni söandanud ühtegi NATO liiget sõjaliselt rünnata. Mööndused tulevad selles kohas, kui me hakkame rääkima liikmesriikide omavahelistest pingetest (nt Kreeka ja Türgi) või mittekonventsionaalsest rünnakust (nt küberrünnak või rünne mitteriikliku osalise poolt).

Teiseks – NATO toimimise suhtes võib loomulikult esitada küsimusi, kuid mis on alternatiivid? Parafraseerides tuntud ütlust demokraatia kohta – jah see pole täiuslik, kuid midagi paremat pole ka seni välja pakutud. Või olgu, Venemaa on paaril korral pakkunud ebamääraseid julgeolekugarantiisid (Jeltsin 1996) või uut julgeolekuarhitektuuri (Medvedev 2008), kuid need pole seni olnud usutavad. Vähemalt NATO idaservas ollakse Moskva pakkumiste suhtes ülimalt ettevaatlikud. Nagu öeldakse – kes kord on kõrvetada saanud, see puhub ka külma vee peale.

Kolmandaks – praeguse instrumendi ümberdisainimine vastavalt muutunud oludele? Jah see on ilmselgelt vajalik ning töö selle nimel ka käib. Olgu näiteks kasvõi küberkaitsekeskuse avamine Tallinnas, strateegilise kommunikatsiooni keskuse rajamine Riiga või planeeritav hübriidohtudega tegelev oivakeskus Helsinkis.

Omalt poolt lisan – mõelda võiks ka NATO välispiiride turvamise funktsiooni peale. Tean, et see põhjustab spetsialistide hulgas pahameeletulva, kuid see on üks valdkond, mis paneb NATO liikmesriikide kodanikke ilmselt üksteisele mõistvamalt otsa vaatama. Vajadus tugevdada piirivalvet võib küll kõlada esmapilgul tsiviil-ülesandena ning millegi Euroopa Liidu jaoks sobilikumana, kuid võtkem seda kui välisperimeetri julgestamist. Euroopa Liidule sõjalise võimekuse külgekruvimine näib tunduvalt kunstlikum. (Ärge pange pahaks mu kulunud võrdlust: Euroopa Liit kui aiatööriist ja NATO kui relv. Rehale automaadi funktsiooni omistamine ei kõla just mõistlikult.)

Eluliselt vajalikud muutused

Vaadates uuesti otsa eelpool toodud kolmele küsimusele, siis: senine julgeolekumudel toimib, usutavaid alternatiive silmapiiril ei paista, kuid muudatused on absoluutselt vajalikud. Nii nagu muuseas iga organisatsiooni jaoks – ilma pideva kohanemise ja muutumiseta saabub stagnatsioon ja seejärel hääbumine. Kui mitte muu, siis institutsioonide bürokratiseerumise tõttu, mis kipub minnalaskmise korral ära sööma kogu saadavaloleva ressursi.

Kui vaadelda praegust globaalset julgeolekukeskkonda kui väga paljude tundmatutega võrrandit, siis ühe tundmatu lisandumine (küsimärk USA välis- ja julgeolekupoliitilise käitumise kohal) vaid suurendab ennustamatuse määra. Sellele omalt poolt hoo lisamine NATO teovõimetuks kuulutamise läbi näikse olevat üsna ennasthävitav käitumine. Tõsi küll, institutsiooniteoreetikud väidavad, et uue ülesehitamine on lihtsam kui vana remontimine, kuid hobuseid pole mõistlik vahetada keset koolmekohta.

Tulles lõpuks tagasi alguses naljaga pooleks välja käidud kaksikmonumendi juurde – siis tõepoolest on nende kahe mehe panus NATO arengusse hindamatu. Arutelu esilekutsumine NATO funktsiooni ja disaini üle aitab pigem kaasa selle alliansi püsimisele kui millelegi muule.

Lugu on osa Eesti NATO Ühingu julgeolekuteemaliste artiklite sarjast.