Vootele Päi: ragbipoisid vulgaarsuse vastu

Vootele Päi Foto: Erakogu

Teravnenud konflikt Eesti Ragbi Liidu (ERL) ja ühe maadlusklubi vahel on väga üldine ja põhimõtteline – vastanduvad arusaamad sellest, kuidas peaks või ei peaks inimesi kõnetama, kirjutab ERLi juhatuse liige Vootele Päi. 

Mees kukkus pilvelõhkuja otsast alla ning iga korruse möödudes pomises kinnituseks endale: «Seni on kõik veel hästi. Seni kõik veel hästi. Seni veel hästi. Seni veel... ».

Käitumisnormid ja kombed pole kivisse raiutud, vaid muutuvad ajas, suunajateks kõneisikud. Lihtsam on märgata mujal toimuvat, kuid kas me oskame näha tonti meie keskel? Laiamisest ja lõugamisest, isiklikest solvangutest ning häbimärgistamisest on enamuse sotsiaalse taktitunde vaikival loal saamas aktsepteeritav käitumisvorm meie meediaruumis.

Eestis on harv, vast koguni pretsedenditu, et ühiskonnateemaline debatt kandub spordivaldkonda. Teravnenud konflikt Eesti Ragbi Liidu ja ühe maadlusklubi vahel on väga üldine ja põhimõtteline – vastanduvad arusaamad sellest, kuidas peaks või ei peaks inimesi kõnetama.

Klubi asutaja ja treeneri väljaütlemised alavääristasid meie hinnangul naisi ning sellest toonist tulenevalt otsustasime ERLi juhatusega taganeda planeeritud koostööst. Järgnesid arvukad ja isiklikud rünnakud, kus ragbiliitu, selle liikmeid ja mängijaid süüdistati abordi pooldamises ja sellele õhutamises. Tatipritsimine, millel puudub seos reaalsusega, sest spordialaliidul puudub seisukoht perepoliitika osas – seisukoht võeti ning hinnang anti konkreetse isiku käitumisele ja kõnemaneerile avalikus ruumis. Ragbimängijate seas on palju erinevaid maailmavaateid – nii naiste valikuvabadust pooldavaid kui ka rangelt abordivastaseid. Meeskonnamängijatena aktsepteerime neid kõiki.

Probleem tekib siis, kui seisukohtade väljendamisel alandatakse inimesi või inimrühma. Nii oli meie otsus ajendatud treeneri ebaõnnestunud postitusest Facebookis. Valik naisi sai diagnoosi: geneetilised raskused. See ei ole vastuvõetav. See polnud ka üksikjuhtum – spordihing on minevikus käsitlenud üksikemade kasvatusmeetodeid, sisserändajaid ja koduvägivalda ning küllaltki kurioossel, sageli üheülbalisel ja räigel toonil.

Spordialaliitude ja -klubidena lasub meil  moraalne ja kasvatuslik kohustus ja vastutus. Treenerid, klubijuhid ja tippsportlased on harrastajatele autoriteedid ning mõnikord on treener isegi suurem eeskuju kui lapsevanem. Seega räägime  laste ja noorukite arenevast väärtusmaailmast. Millisena näeme ja soovime näha oma treeningkaaslasi ja trennis osalevaid lapsi inimestena, väljaspool saali ja eemal väljakust?

Piiratud ressursid Eesti spordis ei saa olla takistuseks noorte maailmavaate vastutustundlikul arendamisel ja suunamisel. Ürgmehelikkuse maitsetu üledemonstratsioon ja patroniseerimine teiste arvelt ei tohi saada aktsepteeritavaks turundusvõtteks liikmete värbamisel, eneseupitus vulgaarsuse najal ei ole (spordi)mehelikkuse mõõdupuu. Õppigem hoopis Gruusia ragbikoondiselt, kes rakendas oma ühiskondliku positsiooni ulatusliku koduvägivalla vastase kampaania ette. Nelson Mandela kasutas ragbit ühendamaks aparteidis lõhestatud Lõuna-Aafrika.

Ragbi on eestlastele pigem võõras spordiala, kuid lugupidamine ja sallivus on meie kandvad põhiväärtused. Kohtunikku austatakse, oponenti ei alavääristata ning eesmärk on sõbralik ja vastastikusel austusel baseeruv kogukond. Julgestust pole maailmakarika finaalidele praktiliselt vaja, sest kaklused ja sõnelused ragbifännide vahel on nõnda harvad – midagi on õigesti tehtud. Ragbi põhitõdedest lähtuvalt on poolehoid ja seisukohad elu loomulik osa – küsimus on selles, kas, kuidas ja kus neid väljendada.

Fakte väänava verbaalse jõhkrutsemise normaliseerumine ei ole pelgalt minevik, vaid end taastootev reaalsus. Ühiskonnaliikmete ja inimestena seisame valiku ees: kas legitimiseerime oma passiivsuses vaenu õhutamise, alandava kõnemaneeri ja rumala müra või reageerime sellele proportsionaalselt, ent kohe ning põhjapanevalt. Müra ei vaibu ning oleks naiivne arvata, et sõnad ei materialiseeru – Trumpi tõejärgne administratsioon ning koduvägivalla dekriminaliseerimine Venemaal on näited, kus ühiskond võib liikuda mõtlematutelt sõnadelt mõeldamatutele tegudele. Silmapilk.

Viimane näide tundub utreerituna kuni lugeda vastukaja ERLi otsusele. Solvangud ja inimeste isiklik alandamine ei toimu enam anonüümse kommentaariumi varjudes, vaid oma nime häbenemata, seisukohad ja suhtumise valideerivad kanalid nagu Objektiiv.ee ja Nõmme Raadio. Häbi ja taktitunne on ühiskonna passiivsel nõusolekul ja väärastunud maailmapildiga meediaväljaannete õhutusel taandumas, sillutades teed äärmuslusele, «alternatiivsetele faktidele» ja toorutsemisele. Sõnavabadus on irdumas sõnavastutusest.

Kas inimeste ja organisatsioonidena peaksime ohverdama väärtused liigsele tolerantsile, võttes moonduvat reaalsust paratamatusena või hoopis osalema selle kujundamises? Kui mõistus vaikib kartuses eksida, siis müra täidab vaakumi. Spordiorganisatsioonina on meie alaliidul vabadus valida omale koostööpartnereid, ent kohustus hoida ragbitraditsiooni kandes neid väärtusi platsil, selle ääres ja eemal. Kas see on poliitiline? Võib-olla. Ideaalühiskonnas on eluterved väärtushinnangud poliitika ja käitumisnormide vundament.