Inimkonna püsima jäämist ohustavad riskid on kasvanud, ütles eile autoriteetne teadlaste kogu ja nihutas oma 70-aastase ajalooga viimsepäevakella poole minuti võrra katastroofihetkele lähemale.
Juhtkiri: viimsepäevakell – tuuma- ja kliimariskid (1)
27. jaanuar 2017, 11:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii lähedal maailmalõpu ohule pole me viimsepäevakella järgi olnud pärast 1953. aastat, mil esmalt USA ja seejärel Nõukogude Liit olid katsetanud termotuumarelva ehk vesinikupommi. Kellaosuti liigutamine ise ei ole täppisteadus, see on hinnang. Kell on kujund, millega juhitakse inimeste tähelepanu globaalsetele ohtudele. Ent selle hinnangu andjad on täppisteadlased ja julgeolekule keskendunud poliitikauurijad. Loomulikult tasub tõsiselt vaadata, millised argumendid on viimsepäevakella keeramise taga.
Kui esimese aatomipommi loonud tuumateadlastega seotud ajakiri (Bulletin of the Atomic Scientists) 1947. aastal viimsepäevakella aega avaldama hakkas, olidki nende tähelepanu all üksnes tuumarelvad. Nüüd vaadeldakse hinnangut andes ka kliimamuutusi ning arenevatest tehnoloogiatest lähtuvaid ohte inimkonnale.
Tuumarelvadest tulev oht ei ole vähenenud, vaid tegu on teadlaste avalduse sõnul ohtliku olukorraga mitmel rindel. Põhja-Korea ohtlikkus kasvab. India ja Pakistan edendavad taas oma tuumaarsenali. Iraani tuumaleppe saatus on lahtine. Venemaa arendab aktiivselt oma tuumarelvi ja -platvorme. USA lisab raha raketikaitsesse ning tõenäoliselt ka tuumarelvastuse arendamisse. Väljavaated tuumasõja riski läbirääkimiste abil kahandada on väiksemad kui varem. Eraldi toovad teadlased esile poliitikute hooletu sõnakasutuse ja valeuudistele reageerimisest tekkiva riski.
Viimsepäevakella keeramisega kaasnenud avalduses ei pühendata küll just palju sõnu Ukrainale, ent paljud muud varasemad analüüsid osutavad, millise sõnumi andis Venemaa rünnak Ukrainale tuumarelvastuse poole püüdlevatele riikidele. Lepingust, millega Ukraina loobus tuumarelvadest ja sai paberil vastu julgeolekugarantii, ei olnud abi.
Eraldi tuuakse esile USA presidendi Donald Trumpi kampaaniaaegne küsimus, miks ei võiks Jaapanil ja Lõuna-Koreal olla tuumarelv, et nad saaksid Põhja-Koreaga tuumarelvastumises võistelda. Tõsi, me ei tea veel täpselt, milliseks kujuneb Trumpi administratsiooni liitlaspoliitika Aasias. Ometi on säärane küsimuseasetus selges vastuolus pikaaegse tuumarelvade leviku piiramise poliitikaga ja lisab üldist ebakindlust.
Kliimamuutused ei ole nali ega vasak- või parempoolne päevapoliitika. Hirm, et Trumpi administratsioon vähendab vastavate uurimisprojektide ja sealhulgas andmete kogumise rahastamist, sulgeb mõne olulise asutuse ja/või keelab info jagamise, on kogu maailma ette toonud muuhulgas tõsiasja, kui palju on globaalse kliima uurimine ja andmete kogumine seni sõltunud nimelt Ameerika maksumaksjate panusest.