Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Enno Lend.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti riigi arenguks on vaja tagada võimalikult hea transpordiühendus, mis annab eeldused kaupade ja inimeste liikumiseks, kirjutab Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Enno Lend.

Rail Baltic on viimasel ajal olnud üks enim arutatud teema avalikkuses. See pole ka imekspandav, arvestades, kui paljusid inimesi see teema puudutab, kui suurt investeeringut nõuab ja milliseid mõjusid omab. Hajaasustusega, kuid väikse ja avatud majandusega riigile on transpordiühenduse ja logistika arendamise vajalikkust raske alahinnata. Vähemalt seni, kuni ei toimu majanduse paradigma kardinaalset muutust.

Siinkohal on oluline mõista, et Rail Balticu majanduslikku kasu ja ka mõju ei saa hakata mõõtma kohe pärast selle valmimist. Nii suurte infrastruktuuri projektide käimatõmbamine võtab aega kümmekond aastat. Seda näitas ka näiteks raudtee- ja maanteesilla rajamine üle Øresundi väina, Fehrmani tunnel, La Manche’i tunnel.  

Seetõttu tuleb koos Rail Balticu raudteeühenduse ehitamisega paralleelselt tegeleda Eesti ja ka kogu Läänemere maade logistikasüsteemi tulevikustsenaariumide väljatöötamisega. Paraku jääb transporditurg ka edaspidi reguleeritud turuks ja praegune veomahtude osakaal transpordiliikide lõikes pole jääv.

Oluline on luua eeldus

Kahtlemata võib algusaastatel selliste projektide elluviimisel esineda probleeme. Ent nende probleemidega saab tegeleda. Tegelikult tuleks pilk heita tulevikku. Praegu Rail Balticut Eesti logistikasüsteemi vaatevinklist vaadates näeme üht. 2025. või 2030. aastal on aga sootuks teine olukord ja praegune vaatepunkt peaks olema laiem. Mulle tundub, et mitmed Rail Balticu kriitikute arusaamad lähtuvad oma linna, maakonna, küla vaatepunktist, mida ei saa välistada ega ka absolutiseerida.

Kindlasti ei muutu aga see, et majandussüsteemi arenguks on vaja tagada hästitoimiv logistikasüsteem, sh juurdepääs ja liikumisvõimalus. Eesti ruumilise paiknemise probleemid on kulud, elulaad, juurdepääsetavus, meie ressursid, ärikeskkond ja transporditaristu. Kogu eespool nimetatu süsteemset ja eesmärgistatud parandamist ei saa edasi lükata. Milliseks kujuneb olemasoleva transporditaristu ja Rail Balticu koostalitusvõime? Minu meelest oleks aeg neid arutelusid alustada!

Seetõttu ei saa ma pelgalt nõustuda oponentide arusaamaga, et Eestil pole Rail Balticut vaja. Võimalik, et seda pole meie praeguses olukorras vaja, aga selge on see, et maanteetranspordi konkurentsivõime väheneb.

Riikides, kus praegu on kasutatud peamiselt maanteetransporti, suurendatakse teemakse ja mõeldakse välja uusi piiranguid. Tagajärjeks pole mitte maanteetranspordi hääbumine, vaid see, et veod lähevad kallimaks. Kui aga transport läheb kallimaks, siis väheneb kahjuks meie piirkonna konkurentsivõime.

Just sellepärast on oluline parandada transpordiühendust muude piirkondadega. Omaette teoreetiline küsimus on see, kas majandustegevuse lõimumist peaks suurendama enne ja seejärel toimuks transporditaristu väljaehitamine või vastupidi. Näiteid on igasuguseid, oma olemuselt on see paraku asukoha- ja ajaspetsiifiline küsimus.

Kahtlemata võib mõista skeptikute hirme, et Rail Balticuga ei hakka liikuma ei inimesi ega ka kaupa kavandatud mahus. Tegelikult tuleb luua eeldused, et kaubad ja inimesed Rail Balticuga liiguksid, ja arendada logistikasüsteemi kui tervikut. Kui vaatame korraks minevikku, siis milline oli näiteks Tallinna-Helsingi ja Tallinna-Stockholmi laevaliikluse maht 20 aastat tagasi? Kui esialgu ennustati samuti, et laevaga ei hakka inimesi liikuma, siis nüüdseks on reisijate arv tõusnud neljalt miljonilt kümnele miljoni reisijani – sisuliselt 2,5 korda!

Õigeaegsed investeeringud

Rahvusvahelised turud, tööstus- ja logistikakeskused nii idas kui ka läänes on meist küllalt kaugel ja meie suutlikkus neid ümber kujundada on marginaalne.  Oluline on kohaneda ja pakkuda üha komplekssemates tarneahelates tõhusaid ja uuenduslikke lahendusi. Kas uus Rail Balticu transpordikoridor aitaks Eesti majanduse 2025+ arengule kaasa? Need, kes seda eitavad, peaks teadma, millised on alternatiivid.

Peaks küsima sedagi, millise logistikasüsteemi ja transpordivõrgustiku Rail Baltic loob? Mitte üksnes Eestis, peale Rail Balticu sihtala veel teisteski maades. Oluline on mõista, et kogu Läänemere logistikasüsteem organiseerub pisut teistmoodi ja kogu paradigma muutub. Kui 90. aastate lõpus taoti trummi, et ida-transport ja eriti transiit on meie ainuke võimalus, siis nüüd näeme, et sellest pole suurt midagi alles – isegi raha mitte. Kas Rail Baltic ja ka kunagise ida-lääne transpordivoo renessanss on omavahel vastuolus? Sugugi mitte, pigem lõimitavad ja üksteist toetavad.

Kui nähakse vaid hirmusid ja muutuste loomiseks ei tehta midagi, siis võivad hirmud teoks saada. Just seepärast tuleb tegutseda arukalt ja mõtestatult –  see nõuanne puudutab ka kriitikuid.