Hardo Pajula otsib päevakohast naise mudelit pigem ilukirjandusest kui majandusteadlaste töödest. Saatuslik naine purustab hoolitseva ema külge klammerdunud põdura noormehe eluviisi. Millal ja kuidas kohtab hoolekanderiigist sõltuv härra Euroopa oma saatuslikku naist?
Naisel ei ole nüüdisaegses majandusteoorias suuremat rolli. Ent seda ei ole ka mehel, sest tahvliökonoomika ei ole mitte üksnes sootu, vaid sootuks vere ja lümfitu. Neoklassikalise hinnateooria mudelitetihnikut asustavad kummituslikud, rafineeritud hedonistliku algebra abil oma heaolu maksimeerivad olendid.
Et majandusteadus on teadus valikutest, on ökonomisti luubi all alati valiv subjekt, ja et inimene pole ainus valiv loom, on mikroökonoomika tööriistu rakendatud ka teiste karvaste ja suleliste suhtes, kes kõik maksimeerivad oma heaolu täpselt samal viisil nagu inimenegi.
Ent sõltumata sellest, kas luubi all on rott, tuvi või mees, jääb uurimisaluse rakuline alge majandusteadlase jaoks alati teisejärguliseks, valiv olend on tema jaoks eelkõige järjekindel eelistuste kogum.
«Majandusteooria ratsionaalne heaolu maksimeerija ei sarnane inimesega Claphami bussis ega tegelikult mitte ühegi inimesega mitte üheski bussis. Meil ei ole põhjust arvata, et enamik inimestest üldse midagi maksimeeriks või kui, siis oma kurbust, ja sedagi vahelduva eduga,» kirjutab 1991. aasta Nobeli majandusauhinna laureaat Ronald Coase.
Coase tsiteerib omakorda Chicago koolkonna rajajat Frank Knighti: «Ökonomistide väide, et inimesed töötavad ja mõtlevad selleks, et end sekeldustest säästa, pöörab suure osa faktidest pahupidi. Me töötame võrdselt sageli nii pahanduste kui rahulduse nimel, me kulutame võrdselt leidlikkust nii endale ebameeldivuste kaelatõmbamiseks kui nendest pääsemiseks, igal juhul mässime end alati millessegi… Mees, kellel pole parajasti mingit põhjust muretseda, leiab selleks peagi põhjuse, langeb mõne kütkestava mängu ohvriks, armub, valmistub alistama mõnd vaenlast, küttima lõvisid, vallutama põhjapoolust või mida kõike veel.»
See jutt kõlab palju usutavamalt ja tahvlitaguses pahandus- või sekeldusökonoomikas nihkuvadki patsid, põselohud, plastilised vormid ja muu feminiinne atribuutika juba lava keskele.
Et analüüsi kirevusastme hüppeline tõus muudab isegi näiliselt täppisteadusliku lähenemise võimatuks, eelistab enamik avaldamishimulistest karjääriökonomistidest jääda kummituste sekka ja jätta tahvlitagune maailm pigem luuletajate, kirjanike, kunstnike ja muusikute hooleks. Nii peaks ka päevakohast naise mudelit otsima pigem ilukirjandusest kui majandusteadlaste annaalidest.
Esialgu lööb valikuvõimaluste üüratu hulk muidugi pahviks, valdav enamik peenemast kirjavarast on tõukunud just sellest ainestikust. Ent sobiva valikul kehtib ka siin tõenäoliselt sama põhimõte mis ökonoomikaski: kõik mudelid on valed, kuid mõned neist on aeg-ajalt kasulikud. Seetõttu langeski minu valik lõpuks Gerda von Rinnlingenile Thomas Manni varasest novellist «Väike härra Friedemann».
Lugu ise on lühike ja lihtne. Imikueas amme hooletuse tõttu mähkimislaualt kukkunud ja saadud löögist sandistunud Johannes Friedemann loobub mõistlikult «suurimast õnnest, mida elu üldse võib pakkuda», et nautida seda rohkem talle kättesaadavaid rõõme: «Jalutuskäik kevadisel ajal linnaäärsetes puiestikes, lillelõhn, linnulaul – kas võis siis selliste asjade eest mitte tänulik olla?»
Hiljemalt linnulaulu kohal võime juba arvata, millega see lugu lõpeb. Ja lahendus ei lasegi end kaua oodata – ringkonnakomandantuuris toimub vahetus ning härra Friedemanni linnakesse saabub ülemleitnant von Rinnlingen oma punapäise, suitsetava ja ümarate tuhmvalgete käsivartega abikaasaga. Proual lähebki vaid mõni nädal, enne kuni härra Friedemanni hoolikalt poleeritud eluviis kildudeks puruneb. Peategelane teeb Rinnlingenite aia jõeäärsel pingil kentsaka lähenemiskatse, mille proua «uhke, põlgliku naeru saatel» tagasi lükkab, misjärel härra Friedemann enda ontlikult vette peidab.
Õieti on Gerda von Rinnlingeni roll selles novellis pigem teisejärguline, tema tähendus avaldub eelkõige läbi mõju härra Friedemannile. See ongi ilmselt ainus positsioon, millelt mehed naistest üldse rääkida või kirjutada saavad. Isegi siis, kui mees kirjutab loo vaadatuna läbi naise silmade, jääb tõsiasjaks, et kirjutaja hoiakud ja arusaamad on ikkagi kogutud mehe seisukohalt ja sellest sookongist ei pääse keegi kuidagi välja.
Proua Rinnlingeni mõju härra Friedemannile oli niisiis hävitav. Olgu kohe öeldud, et siinkohal ei üritata veel mingit uljast üldistust. Isegi ühe ja sama naise mõju erinevatele meestele võib olla täiesti vastupidine; ülemleitnant elas arvatavasti oma Gerdakese kõrval edasi nagu mees muiste. Ent selles mudelis huvitab mind eeskätt Manni naiskangelase femme fatale’i roll.
Laiemas tähenduses kujutab härra Friedemanni ja proua Rinnlingeni kokkupõrge seda ebavõrdset võitlust, mida kodanlik kombekus peab elu ürgsemate jõududega, mistõttu kaotajas pole algusest peale suuremat kahtlust. Elujõu ja moraali suure vastasseisu idee on Mann omakorda laenanud Friedrich Nietzschelt. «Väike härra Friedemann» kannabki kunstiliste vahenditega ette Nietzsche mõtte, et meie üha enam korrastatum igapäevane elu oma valgusfooride, ettevõtlustoetuste, sookvootide, valimisstuudiote ja kultuuriuudistega kulgeb ühe punapõskse ja väga tarmuka vulkaani jalamil, kui mitte koguni selle kraatri serval. Sellest tõdemusest võib juba liikuda ka laiemate üldistuste poole, mida nii majandusteadus kui ka kirjandus peaksid suutma pakkuda.
Pärast seda kui kaks kisklevat amme – kommunism ja fašism – olid väikse härra Euroopa mähkimislaualt vastu seina visanud ja tema peal trampinud, tekkis ahistatud lapsukesel elu keldrikorruse suhtes mõistetav tõrge. Nii nagu Johann Friedemann leiab kaitset ja lohutust oma emalt, nii saab väike härra Euroopa kõike seda hoolekanderiigilt, mille osa põdura noormehe üleskasvatamisel on võimatu üle hinnata. «Euroopa ei tööta ilma selleta,» sõnab Saksamaa endine rahandusminister Joschka Fischer riigi kaitsvale rollile viidates, «Euroopas on politiseeritud natsionalistlikud ja rassistlikud jõud ning need parteid oleksid ilma hoolekanderiigita palju tugevamad. See on rahvusliku julgeoleku ja demokraatia küsimus.»
Nii nagu härra Friedemann resigneerub linnulaulu ja lillelõhna, nii võtab Euroopa eliit endale pähe muuta inimloomust ning aretada hooliva ja targa valitsuse juhtimisel kontinendi viks ja viisakas kodanik. Keldrikorrus oletatakse olematuks. Nüüd on selle uks aga irvakile vajunud ja sealt vaatavad vastu Vahemere võlakriis, demograafiline allakäik, radikaalne islam ja tasapisi toimuv põlisrahvastiku vasturadikaliseerumine.
See, et härra Friedemann ei otsinud elu, ei tähendanud veel seda, et elu ei oleks otsinud härra Friedemanni. Sama kehtib usutavasti ka tema mõistupildilise suurema venna kohta. Niisiis võib arvata, et ka aastakümneid end kohusetundlikult liberaalse humanismi vaimus harinud ning soolist, rassilist, usulist, kultuurilist jne võrdõiguslikkust edendanud väikse härra Euroopa raputab elu ise tema malbest unest.
Proua Rinnlingeni ürituse jätkaja tuli linna ühes ema siruli võtnud krediidikriisiga ja peagi sõidab ta oma uhkes kaarikus ka härrale vastu. Avara heleda jaki ja seeliku asemel näeb härra Euroopa kalessist siiski parimal juhul vaid paari uudishimulikke silmi, ülejäänu katab burka. Loomulikult on siin tegemist väikse kunstilise liialdusega. Ka ihuloori keelanud Prantsusmaal ulatub moslemite osakaal praegu vaid nii kuue protsendini.
Küsimus on pigem selles, kui kaugele saab oma hermeetilise elulaadi peenhäälestamisel minna, ilma et see muutuks sama hapraks nagu Johann Friedemann. Sest elu selle nietzschelikus ja rinnlingenlikus animaalsuses ei esinda mitte G20 tippkohtumised ega Trichet’ pressikonverentsid, vaid pigem Kairo, Tunise ja Benghazi tänavatel voogav ülespiitsutatud rahvamurd.
Lõpetuseks sobib vast naistepäeva puhul tsiteerida Toomas Pauli viimasest raamatust leitud Horatiuse värssi, mis näib nii majanduse mikro- kui makrotasandil olevat sama päevakajaline kui 2000 aastat tagasigi: «Sa võid looduse hanguga kõrvale heita, / kuid ta tuleb tagasi / ja lahvatab võidule läbi su rumala põlguse.»