Peeter Koppel: aktsiaturud liikusid liiga kõrgele liiga kiiresti

Peeter Koppel Foto: Erakogu

Ilmselt ei tule enam kellelegi üllatusena, et Ameerika Ühendriikide uus president ja tema kavandatav poliitika sundisid investeerimiskeskkonna ümber defineerima, kirjutab SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.

Optimistid eeldasid, et tuleb kasv, pessimistid, et tuleb vähemalt inflatsioon. Riskantse vara hind tõusis järsult. Soros kaotas miljardi ja sai väga pahaseks. Suur osa investeerimisprofessionaale oli positsioneerinud end nii, et Trumpi võit on risk, mille vastu tuleb end kaitsta, ning ainuüksi tehnilistel põhjustel oli vastupidise «selgumisel» riskantse vara jõnks ülespoole seda järsem.

Tänaseks aga on see jõnks kestnud natukene liiga kaua ning tiksunud natukene liiga kaugele. Seega ei saa öelda, et korrektsioon tuleks üllatusena – ning saaks alguse USA aktsiaturgudelt. Hindade kasvu taga on olnud ootus, et makse alandatakse ja majandus kasvab kiiremini. Maksude alandamine mõjuks aga otse ettevõtete netokasumitele ning õigustaks aktsiate kõrgemale liikumist. Nüüd, kui president Valges Majas kohal, on aga küsitav, kas ja kuidas tema soovitatud maksulangetamised Kongressis läbi lähevad. See asjaolu on võimalikule tehniliselt tõenäolisele korrektsioonile lisanud ka teatud poliitilise riski mõõtme.

Samas, kui eeldada, et USA uus president jätkab teerullilikku lähenemist, on tõenäoline, et ta suudab maksulangetuse siiski läbi suruda. See annaks ka turgudele uut hingamist ja tõusujõudu. Samas on perspektiivi pikemaks venitades raske olla liiga optimistlik. Kasv ja/või inflatsioon toob kõrgemad intressimäärad. Kõrgemad intressimäärad teevad dollari liiga tugevaks. Ka kasvab USA riigivõlg ning – mis seal salata – praeguse mõningal määral kaootilise poliitika jätkumisel võib poliitilise riski komponent end taas turgude liikumisse sisse närida. Seda pikemaajajalist tausta ei tohiks täna USAsse raha viies kindlasti unustada.

Aga kuhu siis raha viia? Euroopasse? Euroopa aktsiad on olnud USA omadega võrreldes juba mõnda aega suhteliselt odavamad. Paraku ei ole see suhteline odavus kuidagi heaks tootluseks transformeerunud. Tasapisi on hakatud hoopis aru saama, et see suhteline odavus on põhjendatud. Ainuüksi sellest ei piisa, et Euroopa Keskpank raha trükib ja intressid nähtavas tulevikus ülimadalad püsivad. Euroopal pole vastupidiselt Ühendriikidele plaani. Liidame kokku plaani puudumise, fiskaalse stimulatsiooni puudumise, struktuursete reformide teostamiseks vajaliku poliitilise tahte (täieliku) puudumise ja valimistega seotud poliitilise ebakindluse – ning jõuame järelduseni, et kõik need tegurid on Euroopa aktsiaturud muutnudki selliseks, mis nähtavas tulevikus jäävadki Ühendriikide omadega võrreldes kauplema suhteliselt madalamal hinnatasemel. See on aga juba järeldus, millest võiks teha kaugemaleulatuvaid järeldusi selle kohta, kuidas on lood kogu regiooni globaalse konkurentsivõimega. Euroopa aktsiaturgudele raha paigutamise argumentidena jäävad alles EKP erakordselt lahke monetaarpoliitika ja suhteline odavus. Sellest võib aga väheseks jääda.

Kolmas huvitav teema on see, kuidas võiksid käituda instrumendid, mis tavaliselt toimivad hästi inflatsiooniootuste kasvu puhul? Näiteks väärismetallid? Siin ei ole tegelikult nii lihtsaid vastuseid, nagu vahetevahel eeldatakse. Näiteks USAs on tõenäoline inflatsiooni kasv, kuid intressimäärad ilmselt peavad sellega sammu. Seega eelistatakse pigem instrumente, millelt saab rahavoogu. Pikemas perspektiivis kipub aga taas meenuma see, et ühtegi globaalset võlapidu pole eales lahendatud ilma neid rahaühikuid lahjendamata, milles see võlg olema kipub. Sellisel juhul tõusevad inflatsiooni eest kaitsvad instrumendid taas au sisse. Praeguse seisuga paistab aga, et see ei ole otseselt selle tsükli teema ning eeldab maailma majanduses mingi selgema ootamatuse välja joonistumist.

Seega – mida teha täna? Kui tegemas ollakse esimesi samme, siis kogu raha turule pildumine ei tundu kuigi hea ideena. Kui aga ollakse kogenum, siis tasub olla selgelt senisest ettevaatlikum.