/nginx/o/2016/02/02/4996503t1hd5fd.jpg)
Hiljaaegu avalikustas USA Luure Keskagentuur (CIA) 13 miljonit lehekülge dokumente. Ameerika luurajate siinset tegevust sisaldavaid materjale tsiteeriti Eesti ajakirjanduses innuga. See omakorda ajendas mind kirjutama seikadest, kuidas Kremli salateenistused on pidanud infosõda jänkide ja lausa omaenda kodanike vastu minu endises kodukohas Tomski oblasti territooriumil, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Minu esimene kokkupuude nuhi ja tema tegemistega oli 1980. aastal. Tegemist oli NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) agendiga. Nimelt saadeti rongi «Sõprus» koosseisus Ungarit külastama teiste seas ka Tomski oblasti noorte delegatsioon. Olin just saanud 21-aastaseks, õppisin ülikoolis ja see oli minu esimene välisreis. Moskvas liideti meie delegatsioon Eesti noorte omaga. Siis sain esimest korda tuttavaks ehtsate eestlastega.
Järgmised kaks nädalat veetsime Eesti komsomolinoortega ühes vagunis, külastasime Debreceni, Szekszárdi väikelinna ja lõpetasime ringreisi Budapestis. Mõistagi oli selle sõidu vältel rohkelt peoõhtuid, diskoteekide külastusi, lõbusaid pidusid ka vaguni kupeedes. Toona kuulsin esimest korda eestlasi laulmas. Meie rühmas oli lausa neljal noormehel nimeks Toomas! Ning õhtuti korraldasid nad otse vagunis kontserte ja laulsid rahvalaule. See oli nii vahva! Lõpuks jõudsime tagasi Moskvasse, jätsime eestlastega hüvasti ja sõitsime edasi Tomskisse.
/nginx/o/2017/01/25/6276199t1hb9d7.jpg)
Eestlased ignoreerisid vene keelt
Moskvast Tomskisse sõitis rong toona neli päeva. Ühel õhtul läksin ühe meie noorsoodelegatsiooni liikme kupeesse ja nägin, et ta kirjutab midagi. Aleksandr (nimi on muudetud) palus mul lahkuda. Mind hakkas muidugi kohe hirmsasti huvitama, mida salajast ta võib ometi kirjutada ja miks ta teeb seda kõigi eest varjatult. Kujutlusvõime oli mul elav, olin lugenud palju detektiiviromaane ja mulle meeldisid spioonifilmid. Seepärast leidsingi, et Aleksandr peab olema Ameerika luuraja. Komsomolinoorena oli minu kohus ju nüüd kodumaa vaenlane paljastada!
Kui meie rühm läks järgmisel päeval restoranvagunisse lõunale, tõttasin mina hoopis Aleksandri kupeesse ja leidsin padja alt tema kirjatöö. Aega lugemiseks oli mul loomulikult vähe ja ma ei suuda teksti sõna-sõnalt tsiteerida, aga mõte oli umbes selline:
«Kooskõlas saadud ülesandega astusin kontakti Eesti rühma juhatajaga ja pidasin temaga operatiivseid kohtumisi. Ta jagas minu ärevust selle üle, et eestlased suhtlevad omavahel eesti keeles ja ignoreerivad vene keelt. Ta arvab, et sellega demonstreeritakse varjatult natsionalismi. Erilist ärevust tekitab eesti rahvalaulude esitamine, mida tuleb käsitleda teadliku püüdena idealiseerida Eesti kodanlikku minevikku ja katsena rahvuskultuuri vahendusel lõhkuda noorte peas veel korralikult kinnistumata sotsialistlikke ideaale. Teen teatavaks, et Eesti päritolu noorte rühm tegeles kohtumise ajal Ungari komsomoliaktiiviga Szekszárdi linnas selle linna metsakombinaadi komsomoliorganisatsiooni esimehe Istvan K purjujootmisega. Eesti delegatsiooni liikmed Toomas V ja Toomas L kallasid aina uuesti Istvan K klaasi viina, mille olid NSV Liidust kaasa toonud, ja provotseerisid teda põhjani jooma. Õhtu lõpuks teatas Istvan K: «Tahan emme juurde!», tõusis püsti ja kukkus laua alla. Näen selles katset diskrediteerida NSV Liidule sõbraliku Ungari komsomoli autoriteeti.»
Edasi räägiti ettekandes üksikasjalikult Tomski delegatsiooni liikmete ülalpidamisest. Aleksandr luges üles, kes mida oli Ungaris ostnud ning kes oli kontakteerunud välismaalaste ja eestlastega. Näiteks ühe Tomski neiu, Svetlana L kohta oli kirjutatud, et ta veetis Budapesti hotellis öö Eesti delegatsiooni liikmete toas, ja toonitatud vajadust teatada naisterahva «amoraalsest käitumisest tema töökohta». Teise neiu, tatarlanna Galja P kohta öeldi, et ta tõi madjarite maalt salakaubana kaasa vaiba, väites selle olevat auto istmekatte (toona oli keelatud Ungarist sisse tuua mõningaid tööstus- ja toidukaupu).
/nginx/o/2017/01/25/6276209t1hcd9c.jpg)
Minagi olin ettekandesse ära mahtunud: minu kohta kirjutati, et «Tomski delegatsiooni liige A. Kuzitškin suhtles liiga aktiivselt Eesti delegatsiooni liikmetega ja Ungari elanikega, esitades väga palju küsimusi Eesti ja Ungari poliitilise olukorra kohta, püüdes luua kontakte ja vahetada aadresse Ungari kodanikega. Debrecenis kutsus ta noortediskoteegis tantsule Ungari naiskodaniku, restorani ettekandja, mille eest sai rühma juhatajalt noomituse. Debrecenis ja Szekszárdis ei ööbinud A. Kuzitškin kolm korda oma numbritoas ja hiljem kaldus kõrvale küsimusest, kus ta siis öö veetis.»
Kuid Aleksandri ettekande lõpp oli siiski optimistlikus toonis: «Isikuid, keda võiks mõne välisriigi luureteenistus endale värvata, delegatsiooni koosseisus selgitada ei õnnestunud.» Alla oli kirjutanud A. Danilov, ehkki Aleksandri perekonnanimi oli hoopis teistsugune. Sain alles hiljem teada, et kõigil KGB salajastel kaastöötajatel oli oma agendinimi, mis tavaliselt üldse ei sarnanenud nende pärisnimega.
Jõudsin dokumendi kohale tagasi panna enne Aleksandri naasmist ja hiilisin kupeest välja. Südamesse tõi rõõmu ainult üks asi: Aleksandr ei olnud raudselt CIA agent, vaid kogus teavet Nõukogude noorsoo usaldusväärtuse kohta ainult KGB tarbeks. Tomskis nägin, kuidas otse perroonil astus tema juurde üks pikka kasvu nii 30–40-aastane mees, tervitas teda, võttis vastu mapi ja kadus kiiresti jaamahoonesse.
Nelipühalased kui CIA agendid
Järgmine kord sain tutvuda sellist laadi dokumentidega, mille olid koostanud nüüd föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) analüütikud, juba ametikohustusi täites.
Tuleb mainida, et peamiselt vastuluurega tegeleva asutuse tegevuse mastaap ületab kaugelt võitluse terrorismiga, spioonide püüdmise ja omaenda kodanike jälgimise. See on tegelikult lausa hiiglaslik aparaat, mis kontrollib kogu maa ja kõigi selle regioonide kõiki riigielu sfääre. Nii on FSB Tomski oblasti valitsuses töötajaid, kelle pädevusse käib pangandussfäär, riiklikud tellimused, elamu- ja kommunaalmajandus, nafta ja gaasi tootmine, kõrgharidus, innovaatika (Tomski erimajandustsoon), välismajandussidemed, põllumajandus, metsandus ja veel palju muud. Jõutöötajatest kuraatorid on kinnistatud kõigi strateegiliselt tähtsaks peetavate ettevõtete juurde. Loomulikult tegutsevad Vene eriteenistuse kuraatorid ka rahvussuhete, religiooni ja kultuuri vallas. Just need spetsialistid korraldasidki 2011. aastal Tomskis kohtuprotsessi krišnaiitide usuraamatu «Bhagavadgita – nii nagu see on» üle.
Sellele eelnes ühe Tomski oblasti FSB kõrge ametiisiku, alampolkovnik G erakordselt suur aktiivsus. Algul külvas ta kohaliku oblastivalitsuse üle esitistega, kui suurt ohtu kujutab nelipühilaste usuorganisatsioon.
/nginx/o/2017/01/25/6276235t1he11f.jpg)
Alampolkovnik hoiatas, et nelipühilaste misjonäride varjus üritavad suletud administratiiv-territoriaalse üksuse «Severski linn» (Tomski sõsar, kus asuvad aatomitööstuse ettevõtted) territooriumile tungida CIA agendid.
Eelnevalt olid nelipühilased pöördunud Tomski oblastivalitsuse poole palvega lubada korraldada Severskis loeng jumalast, mis oligi ajendanud alampolkovnik G paanikahoo. Mil moel ta taipas, et nelipühilaste misjonärid on tegelikult CIA agendid, teab vaid jumal ise.
Kirjutasin selle peale ajalehte Pravõi Bereg följetoni, kus maalisin «kohutava pildi», kuidas sutaanidesse peitunud CIA agendid hiilivad vargsi tuumareaktorite juurde, et sealt kübeke uraani pihta panna.
2004. aastal avastas alampolkovnik G aga uue «vandenõu». Sel aastal valmistus Tomsk tähistama 400. aastapäeva. Tubli FSB töötaja teatas esitises oblasti kubernerile nüüd, et «USAs on rida religioosseid organisatsioone loonud korralduskomitee Tomski 400. aastapäeva tähistamiseks ning üritavad kultuurisidemete varjus saata Tomski oblastisse CIA agente koguma andmeid riigisaladuste kohta».
Esitis oli nii totra ja lapsiku sisuga, et FSB valitsus võttis selle oblasti administratsioonis tagasi ning alampolkovnik G saadeti teisele tööle. Kuid alles jäid tema jüngrid, sellesama kultuuriosakonna kuraatorid, mida tol ajal juhatasin. Just nemad esitasid prokuratuuri kaudu kohtule taotluse tunnistada «Bhagavadgita» äärmuslikuks. Kui kohus oleks seda teinud, oleks Venemaa justiitsministeerium pidanud tühistama otsuse, millega oli registreeritud Krišna Teadvuse Ühing.
/nginx/o/2016/12/30/6214357t1h40f3.jpg)
Niisiis tutvusin FSB töötajate koostatud esitisega. Nad põhjendasid oma algatust asjaoluga, et krišnaism on vene kultuurile võõras ja õigeusu suhtes vaenulik religioon. Selle levimine Venemaal õõnestab riikliku julgeoleku aluseid, Venemaa krišnaiidid aga, kel on tihedad sidemed India ja USAga, kujutavad endast lääne luureteenistuste potentsiaalseid agente. Õigupoolest oli esitise kokku pannud üks Tomski õigeusu aktiviste, religioosne fanaatik Maksim S, kes suhtus vaenulikult kõigisse uskudesse peale ortodoksi.
Just tema algataski krišnaiitide Tomski servale rajatud asunduse purustamise. Just see usuhull veenis FSB töötajaid, et kui nimelt meie piirkonnas kuulutatakse «Bhagavadgita» ekstremistlikuks kirjanduseks, langeb nende õlule au ja kuulsus ning jumala enda õnnistus.
Ent FSB töötajate kaela langes hoopis üüratu skandaal. Kohus raamatu üle kestis terve aasta. India parlament katkestas kaks korda töö, protestides sel moel selle vastu, et Tomskis mõistetakse kohut hindude püha raamatu üle. Aktivistid põletasid Delhis Venemaa lippe. Raamatu ekstremistlikuks tunnistanud eksperdid ütlesid kohtu ees oma seisukohast lahti. Prokuratuur ja jõuametkond said Tomskis kaotuse osaliseks. Meie kultuuriosakond korraldas koos kohalike õpetlastega teaduslik-praktilise konverentsi «Bhagavadgita» ning laiemalt usuvabaduse kaitseks Venemaal. Mina olin konverentsi plenaaristungi juhataja ja esinesin pöördumisega osalejate poole. Pärast seda hoiatati mind, et FSB ei andesta mulle kunagi seda häbi, mille tekitamisele kaasa aitasin.
/nginx/o/2017/01/25/6276239t1h708e.jpg)
Nii läkski: 2012. aasta veebruaris peeti Tomskis konverents, aga juba märtsis tulid FSB töötajad kohalikku oblastivalitsusse otsima kompromiteerivaid materjale minust. Otsisid kolm kuud, aga ei leidnud midagi, mistõttu lihtsalt mõtlesid välja minu vastu suunatud kriminaalasja «uurija avalduse peale». Ehk siis FSB uurija Stepan Nebera kirjutas ise avalduse kuriteo kohta, mille olin toime pannud.
Pool aastat hiljem keelati Venemaa uurijatel oma äranägemise peale kriminaalasju algatada. Aga minul oli ebaõnn olla valel ajal vales kohas. Kriminaalasja aluseks sai sealjuures ühe FSB nuhi, Tomskis tuntud ettevõtja avaldus, keda olin sundinud lammutama ebaseaduslikult ehitatud kohviku. Ta tõotas mulle kätte maksta ja ta tegigi seda. Aga see on juba üks teine lugu.
Lõpetuseks soovin ära märkida järgnevat: Venemaa ajakirjandus teatab vahetpidamata, et FSB kuulsusrikkad töötajad on paljastanud järjekordsed spioonid, avastanud edukalt terroriorganisatsioone, võidelnud korruptsiooniga jne. Iga kord sellist uudist nähes tekib mul küsimus: kui palju on kinnipeetute seas tegelikke kurjategijaid, kui palju aga lollpeade salakaebuste ohvreid?
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)