Superministeeriumi sarikapidu

FOTO: Mihkel Maripuu

Lugejad kritiseerivad toimetusele saadetud kirjades riigi toimimist ja muretsevad üldise turvatunde pärast.

Muudkui õõtsutame vaguneid

Eluaegse õpetajana vaevavad mind mõned küsimused, millele pole seni vastust leidnud. Nüüd arvatakse muidugi, et eks ma kurda jälle väikese palga üle ja nurise, miks mõned siiski rohkem saavad. Minu elukogemuse järgi on need asjad paigast ära küll. Lugege kord tähelepanelikult läbi nõudmised mis tahes kooliõpetajale. Haridust tõendavatest paberitest ma ei räägigi, vähemaga kui magistrikraad direktor jutule ei võta, aga vaja on ka empaatiavõimet, sotsiaaltöötaja ja eripedagoogi oskusi ning palju muud.

Aga ministriametis? Olete kuulnud, et seal ka mingeid nõudmisi esitataks? Meil on isegi peaministreid olnud magistrikraadita. Kuidas saab usaldada inimest, kes ei suuda isegi nii palju õppida, et saaks kätte magistrikraadi? Ministriks aga sobib igaüks, kes ülikonda kanda jaksab. Ja vastutus? Tundub, et selle sõna tähenduski on aja jooksul kaduma läinud. Kui valitsus vahetus, oli äkki opositsiooni jäänud parteil häid nõuandeid, märkusi ja tarkusi hulgana võtta. Kus te siis olite, kui teie kord oli valitseda? Miks te oma häid ideid ei teostanud? Kui oleksite seda teinud, siis ehk ei peaks praegu tagatoas kiibitsema.

Kuidas on erialase võimekusega ministeeriumis? Ei kuidagi. Tahan, hakkan haridusministriks, ei taha, hoopis kaitseministriks. Mis siis, et kaitseväge tunnen ainult nii palju, kui riigi aastapäeval telerist näinud olen. Haridusega on hoopis lihtne, koolis on kuigivõrd igaüks käinud. Kas õpetajast palju kõrgema palga saamine ei peaks ka mingitele oskustele ja vastutusele vihjama? Kui rahvas juhib tähelepanu probleemile, mis igale kodanikule muret teeb, siis laiutab minister käsi ja kurdab, et aga pakkuge siis välja, mis peaks tegema! Kogu aur läheb ikka vile peale!

Kas on ka mõni valdkond, kus ministeerium millegi eest vastutab? Juhib, suunab, teeb midagi paremaks, lihtsamaks, midagi, mis inimesi rõõmustaks? Kogu aeg on mulje, et oma eksistentsi õigustamiseks mõeldakse välja järjest uusi totrusi, et aga jätta muljet, nagu töö käiks? Kuna raudtee-ehitus on ka praegu aktuaalne teema, siis kas mäletate nõukaaja anekdooti, kus Brežnev soovitas osal meestest õõtsutada vagunit ja teistel kuuskedega akna alt mööda joosta, et oleks mulje, nagu sõidaksime?

Eha Meidla


Rohkem politseipatrulle

Päise päeva ajal peksti keset linna läbi noormees. Hommikul tööle minnes rööviti naiselt jalgratas. Kamp noorukeid laamendas ja ropendas teatri ees, turiste sõimati fašistideks jne. Selliseid ja veel hullemaid näiteid võiks tuua hulganisti. Põhjus on lihtne: politseipatrulle peaaegu polegi näha. Mäletan veel hästi aega, kui Pärnu tänavatel jalutas jalgsi politseipatrull, kõrvuti sammusid abipolitseinikud, või veel varem kõrvuti miilitsaga sammusid rahvamalevlased. Inimeste julgeolek oli igatahes kordi parem kui praegu.

Ma olen kaugel mõttest politseiriigi vajadusest, kus iga apsuke lõppeks türmiga, kaugel sellest. Aga selline olukord, kus isiku julgeolek on sageli ohus, küll demokraatliku ühiskonna elureeglitega kokku ei sobi. Seega – politsei patrullteenistus taas paika, et oleksime ikka turvatud tunnustatud riigi tasemel.

Henn Lahesaare