Kristina Kallas: kodakondsusprobleem laheneb viimase nn halli passi omaniku surmaga

Välismaalase pass. Foto: Raigo Pajula/Postimees

Praegune kodakondsusseadus, mis tekitab nn halli passiga inimesi juurde, on ajale jalgu jäänud ja vajab reformimist, leiab intervjuus Postimehele Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor Kristina Kallas.

Eile tuli välja, et praegune Keskerakonda juhtiv peaminister Jüri Ratas annaks Eesti kodakondsuse kõikidele nn halli passi omanikele, kes on siin vähemalt 25 aastat elanud. Kui tõenäoline on, et asjasse puutuvad inimesed haaravad sellisest võimalusest kinni, arvestades tõsiasja, et viimastel on hoopiski rohkem eeliseid kui neil, kel on kodakondsus: näiteks reisida viisavabalt nii Schengeni tsooni kui ka Venemaale.

Mingi osa neist ei ole kindlasti Eesti kodakondsusest huvitatud. Ja need on inimesed, kes on tegelikult võimelised ka täna kodakondsuseksami ära tegema, aga nad ei tee, sest neil on kasulikum reisida nn halli passiga. Arvan, et need on eelkõige nooremapoolsed kodakondsuseta Eesti elanikud.

Kuidas saaks aga peaministri ideed teostada?

Tehniliselt saaks nullvarianti rakendada nii, et antakse näiteks aega üks aasta, mille jooksul on võimalik ilma lisatingimusteta taotleda endale Eesti kodakondsus. Aasta pärast enam ei saaks, siis oleks samad naturalisatsiooni tingimused, mis praegugi. See ei saa kesta ju lõputult.

Kas kodakondsuse nullvariandi puhul oleks mõeldav Eesti passi andmine ka siin elavatele Vene kodanikele, kui nad ütleksid lahti oma kodakondsusest? Või see küsimus vajab poliitilist lahendust?

See oleks väga keeruline. Need inimesed, kel on Venemaa kodakondsus, on teinud kunagi teadliku otsuse, kuigi võib-olla isegi olude sunnil ja mitte nii väga vabast tahtest. Ent anda neile Eesti pass kätte nullvariandi korras ilma, et nad peaks Vene kodakondsusest loobuma, ei oleks ilmselt väga korrektne.

«Praegune kodakondsusseadus, mis on 25 aastat püsinud, on ajale jalgu jäänud.»

Millised õiguslikud tagajärjed võivad tekkida «passivärvi vahetanud» endistel kodakondsuseta isikutel?

Praegustele olemasolevatele õigustele lisanduksid kõigest mõned. Näiteks osaleda riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel ning töötada riigiametnikuna.

Millal võiksime prognoositavalt sellest pikka aega Eesti ühiskonda vaevanud kodakondsusprobleemist lahti saada? Kas siis, kui viimane nn halli passi omanik sureb ära?

Jah. Kodakondsusprobleem laheneb tõepoolest viimase nn halli passi omaniku surmaga. Aga seda meie silmad ei näe. Sellepärast et Eestis sünnib igal aastal nn halli passiga lapsi juurde. Näiteks eelmisel aastal sai Eesti 10 halli passiga last juurde. Ehk see probleem taastoodab ennast.

Leian, et nii õiguslikult kui ka poliitiliselt oleks õiglane, kui riik lõpetaks üleüldse nn halli passi väljaandmise. Sealt tuleb uks kinni panna. Ja just alaealiste ja sündivate laste puhul.

Siinkohal tasub meelde tuletada, mis oli nn halli passi mõte. Omal ajal, pärast taasiseseisvumist väljastati see ajutiselt neile endistele Nõukogude Liidu kodanikele, kes ei määratlenud iseennast ära ega võtnud ühegi riigi kodakondsust. Ent tänaseks on hall pass muutunud juba tavaliseks passiks, omaette nähtuseks, mis ei ole enam ajutine. See ei olnud kindlasti toonaste otsuste eesmärk, mistõttu oleks aeg maha istuda ja järele mõelda, kas tuleks midagi teisiti teha.

Millele tasub kogu selle loo juures mõelda?

Millele tasuks mõelda, on see, et kogu Eesti kodakondsuspoliitika peaks lahti võtma ja uuesti läbi arutama. Nullvariant on üks teema, kuid minu arust on veelgi olulisemaid teemasid. Siin sündivad lapsed ja nende kodakondsus on isegi olulisem teema. Topeltkodakondsus eestlastele endile, sest üha rohkem Eesti kodanikke elab välismaal. Topeltkodakondsus siin elavatele välismaalastele, et nad tunneks suuremat seost Eesti riigiga. Teemasid, mis vajaksid ühiskondlikku-poliitilist arutelu ja kokkulepet, on väga palju. Praegune kodakondsusseadus, mis on 25 aastat püsinud, on ajale jalgu jäänud.