Sirje Kiin: miks juhtus Trump ja mida võib see Eesti jaoks tähendada?

Moskva Putini suure pressikonverentsi eel: triptühhonil seisavad idealiseeritud portreedel reas Vladimir Putin, Marine Le Pen ja Donald Trump. Foto: Pavel Golovkin/AP/Scanpix

Eesti jaoks on Donald Trumpi USA presidendiks saamisega seotud palju selgeid ohumärke, ehkki president Kersti Kaljulaid keeldub miskipärast ütlemast, et Trumpi selline tõus on meie jaoks täiendav risk, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond). 

20. jaanuaril astus USAs ametisse uus president, kelle võitu ei söandanud prognoosida ükski analüütik ega küsitlus, välja arvatud tuntud liberaalist «pahailmalind» Michael Moore. Kandidaat ise ega tema meeskond ei uskunud samuti oma võitu ning oli väga üllatunud, kui hakkas aru saama, kui palju ja veel missugust tööd presidendiamet tegelikult tähendab. Trumpil on erakordselt väike toetus juba enne ametisse astumist - ainult 40 protsenti (17. jaanuari CNN/ORC küsitluse andmeil). See on 44 protsenti väiksem toetus, kui oli lahkuval president Obamal ametisse asudes.  Sisuliselt on tegemist vähemuse presidendiga, kelle vastu on üsna aktiivselt ca 45 protsenti ameeriklastest. Trumpi ametisse pühitsemise päev läks USA ajalukku võimsate protestimarsside arvuga nii Washingtonis kui kümnetes linnades üle riigi.

Trump ei võitnud tegelikult valimisi, kui arvestada saadud häälte arvu – valijate enamuse hääled võitis Hillary Clinton ligi kolme miljoni häälega. Trumpile läks presidenditool aegunud valimissüsteemi tõttu, mis annab väiksematele osariikidele proportsionaalselt suurema osakaalu. See on süsteem, mida USAs on tahetud muuta juba pikemat aega ja mis tõenäoliselt lähebki tulevikus muutmisele, aga seekord on, nagu on.

Küsime endiselt, miks?

Miks toetas nii suur hulk valgeid lihttöölisi, kehva hariduse ja madala sissetulekuga maamehi, aga ka üllatavalt palju valgeid, haritud naisi suure suuga miljonär Trumpi, kes suutis oma pretsedenditu valimiskampaania ajal solvata kõikvõimalikke vähemusi, kes oli hüpanud seitse korda edasi-tagasi kord demokraatliku, kord vabariiklaste partei liikmeks, sõltuvalt sellest, kumb talle hetkel äriliselt kasulikum tundus?

Küsitakse ikka ja jälle, kuidas on võimalik, et maailma mõjuvõimsaima riigi juhiks valitakse miljonite häältega mees, kelle kõnede lingvistiline analüüs näitab noorema teismeea arenguastet, kes ei suuda lõpetada lauseid, kes hüppab ühelt mõttejupilt teisele ilma mingi sisemise loogikata, ja kelle isiksuse psühholoogiline analüüs diagnoosib klassikalist empaatiavaba sotsiopaati ning enesekeskset nartsissisti?

Tänaseks on USAs ilmunud sadu analüüse, oletusi ja teooriaid, kuidas sai võimalikuks, et Trump võitis vaatamata sellele, et USA majandusel ei lähe praegu sugugi halvasti, et töötus on Obama valitsuse ajal langenud rekordmadalale, et USAs toimuvad demograafilised muutused eeldasid demokraatide võitu.

Võtan kokku kümme USA meedias kõige levinumat arusaama, millised olid laias laastus Trumpi valijate motiivid:

1) põhimõtteline protest kõige senise vastu, nagu igal valimistel ehk kaalukausside või kiige efekt;

2) protest liiale läinud poliitilise korrektsuse vastu, sh nn identiteedipoliitika ja liberalismi kriis;

3) rassism, šovinism ja lihtsalt viha mustade, immigrantide, naiste jt vähemuste vastu, mida Trump õhutas ja otsekui seadustas oma kampaaniaga;

4) protest globaalse majandusarengu vastu, kus tasuvaid töökohti jääb tehnoloogia arengu tõttu üha vähemaks ja ka odavad tehasetöökohad on massiliselt välismaale suundunud;

5) põlvkondlikud põhimõttelised vabariiklased valisid ikka truult vabariiklast, ükskõik kui «hull» kandidaat peale jäi, lootes, et USA demokraatlik valitsemissüsteem  ning pikkade traditsioonidega riigiaparaat tasakaalustab valitud kandidaadi äärmuslikumad hüpped; siia kuuluvad ka näiteks vanema põlve väliseestlased, kes tänini tänulikud president Reaganile ja vabariiklikule parteile, olles veendunud, et just nemad kukutasid N. Liidu;

6) abordi keelustamise pooldamise tõttu (katoliiklased, mormoonid jms), sest see on siin ametlikult küll sekulaarses riigis, ent ometi väga religioossel maal endiselt üks kesksemaid valimisteemasid;

7) paljud mehed ja ka naised hääletasid pigem Hillary Clintoni (kui naise ja kui varasema valitsejakihi ehk establishment'i esindaja) vastu kui Trumpi poolt;

8) valijad eelistasid puhtemotsionaalset kampaaniarallit ratsionaalsele arutelule ja faktidele;

9) valijad eelistasid karmi isarolli etendajat pehmemana näivale kõikemõistvale emale;

10) osa demokraatide eelvalimiste kandidaadi Bernie Sandersi pooldajaid, kes polnud rahul Clintoni saamisega demokraatide kandidaadiks, hääletasid protestiks Trumpi poolt, ehkki viimase poliitika oli risti vastu nende soovidele ja seisukohtadele.

Pärast valimisi on selgunud mitme luureraporti andmetel, et Venemaa mõjutas häkkimiste ja infosõja (peamiselt massilise võltsuudiste tootmise) abil jõuliselt USA valimisi, eelistades Trumpi kandidatuuri ning kahjustades Clintoni kandideerimist. Venemaa häkkis sisse nii demokraatide kui vabariiklaste arvutisüsteemidesse, kuid kasutas saadud andmeid vaid demokraatide vastu. Pole saadud kinnitust, kas Venemaa sekkumine mõjutas lõplikku valimistulemust, kuid Trumpi nappi võitu arvestades võis see nii olla.

Me ei ütle, et see meid ohustab, aga...

Eesti jaoks on sel kõigel palju selgeid ohumärke, ehkki president Kersti Kaljulaid keeldub miskipärast ütlemast, et Trumpi saamine USA presidendiks on meie jaoks täiendav risk.

Eks ma siis vaba ajakirjanikuna ütlen tema eest, kui lugupeetud president oletab, et tema suu on diplomaatiliselt kinni seotud. Esmane risk ja selge õppetund on see, et meie agressiivne idanaaber sekkus niivõrd tulemuslikult ja pika aja jooksul USA valimistesse.

Teine risk on see, et kui ebavõrdsus ühiskonnas suureneb teatud määrani, saavad valimistel määravaks emotsioonid ja populistlikud hüüdlaused, mitte faktid ega teaduslikud analüüsid.

Kolmas ja suurim julgeolekurisk on see, kui Trump hakkabki juhinduma välispoliitikas oma senisest NATO-kriitilisest, et mitte öelda NATO-vastasest ja Putini-sõbralikust kampaaniast ega kuula oma lähimate kabinetiministrite kindlaid seisukohti neis küsimustes.

Kuidas kõiki neid riske maandada, on nii USA, Euroopa Liidu kui ka Eesti sise- ja välispoliitika suurim väljakutse järgmise nelja aasta jooksul.