/nginx/o/2017/01/24/6274253t1h81ed.jpg)
Kuidas kajastada sellise poliitilise liidri tõusu, kes on jätnud maha põhiseadusvastasuse, rassismi ja vägivalla õhutamise mustvalgelt kirja pandud raja? Kas ajakirjandus võtab seisukoha, et käsitletav subjekt tegutseb väljaspool ühiskonna norme? Või võtab ajakirjandus seisukoha, et keegi, kes võidab ausad valimised, on juba definitsiooni kohaselt normaalne, sest tema juhiks tõusmine peegeldab rahva tahet, kirjutab ajalooprofessor John Broich.
Kuidas kirjutada fašistist?
Need on küsimused, millega seisis Ameerika Ühendriikide press silmitsi 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel, mil fašistid tõusid võimule Itaalias ja Saksamaal.
Juht kogu eluks
Itaalias kindlustas Benito Mussolini võimule saamise 1922. aastal 30 000 mustsärgiga Rooma marssides. 1925. aastaks oli ta end juba diktaatoriks mänginud ja võttis tiitli Il Duce – juht. Ehkki ta ei peegeldanud seda tehes kohe kindlasti ameerikalikke väärtusi, oli ta endiselt Ameerika pressi lemmiklaps, kes esines 1925 – 1932 enam kui 150 artiklis peamiselt neutraalse, hämmingut tekitava või positiivse tegelasena.
1928. aastal avaldas Saturday Evening Post isegi järjejutuna Il Duce autobiograafia. Ehkki tunnistati, et uus «Fašistlik liikumine» on «oma meetodites veidi karm», tunnustasid ajalehed New York Tribune'ist kuni Cleaveland Plain Dealer'ini Itaalia päästmist vasakäärmuslaste käest ja selle majanduse elavdamist. Nende perspektiivist oli Esimese Maailmasõja järgne antikapitalism Euroopas palju hullem oht kui fašism.
Ehkki meedia tunnistas, et fašism on uus «eksperiment», tunnustasid ajalehed nagu New York Times Mussolinit turbulentse Itaalia tagasi «normaalsusesse» tüürimise eest.
Mõned ajakirjanikud, nagu näiteks Hemingway ja ajakirjad nagu the New Yorker küll tõrjusid ebademokraatliku Mussolini normaliseerimist. Harperi ajakirjanik John Gunther kirjutas sealjuures ka terava ülevaate sellest, kuidas Mussolini manipuleeris USA pressiga, kelle jaoks ta oli vastupandamatu.
«Saksa Mussolini»
Mussolini edu Itaalias normaliseeris Ameerika ajakirjanduse jaoks ka Hitleri võimuletuleku. 1920ndatel ja 1930ndatel nimetati teda USA pressis pidevalt Saksa Mussoliniks. Arvestades seda, et Mussolini positsioon oli ajakirjanduses hea, andis see ka Hitlerile hea stardipositsiooni.
Hitleril oli ka see eelis, et tema natsipartei nautis 20ndate keskpaigast alates ka hüppelist edu – marginaalse erakonnana alustanud liikumine võitis 1932. aastal juba vabadel valimistel parlamendienamuse.
Peamine võte, millega ajakirjandus Hitlerit hambutuna näitas, oli tema portreteerimine naljanumbrina.
Teda tituleeriti arusaamatuks karjujaks, kelle välimus meenutas Newsweeki sõnul Charlie Chaplimnit. Tema näoilme on karikatuurne. Ta on sama paljusõnaline kui ebakindel, kirjutas Cosmopolitan.
Kui Hitleri erakond parlamendis mõjuvõimu kogus ja isegi siis kui Hitlerist sai 1933. aastal Saksamaa kantsler, leidsid paljud Ameerika meediaväljaanded, et traditsioonilisemad poliitikud tõrjuvad ta kõrvale või muutub ta ise mõõdukamaks. Muidugi tunnistati, et tal on järgijaskond, ent leiti, et nad on kergesti mõjutatavad ja radikaalsetest doktriinidest ning imeravimitest lollitatud, väitis Washington Post. Nüüd, mil Hitler peab hakkama valitsuses tööd tegema, suudavad kainemalt mõtlevad poliitikud ta liikumise lämmatada, väitsid The New York Times ja Christian Science Monitor. Dramaatilistest instintidest ei piisa, valitsedes paljastub tema tasakaalutus ja mõtte pealiskaudsus.
Pärast seda, kui Hitler kantsleri ametikohale asus, kirjutas The New York Times, et edu annab Hitlerile vaid võimaluse paljastada Saksa avalikkusele oma tegeliku kasutuse. Ajakirjanikud arutlesid, kas Hitler kahetseb juba, et võttis vastu kabinetikoha, kus peab tegeliku vastutuse võtma.
Jah Ameerika press mõistis Hitleri hästidokumenteeritud antisemitismi 1930ndate alguses pigem hukka. Aga oli küllalt erandeid. Mõned ajalehed näitasid teateid Saksa juutide vastu suunatud vägivallast hoopis propagandavõttena, milletaolised vohasid Esimese maailmasõja ajal. Paljud, isegi need, kes vägivalla kategooriliselt hukka mõistsid, teatasid korduvalt, et see on lõppemas ja kaldusid nägema võimalust, et taastub normaalsus.
Ajakirjanikud olid teadlikud, et Saksamaad kritiseerides tuli jääda vaoshoituks, et säilitada ligipääs sellele.
Kui CBSi ajakirjaniku poja peksid läbi pruunsärklased selle eest, et ta Führerile au ei andnud, ei hteatanud ta sellest. Kui Chicago Daily News’i ajakirjanik Edgar Mowrer kirjutas 1933. aastal, et Saksamaa hakkab muutuma hullumajaks, survestasid sakslased USA välisteeriumit Ameerika ajakirjanikke ohjeldama. Allen Dulles, kellest sai hiljem CIA direktor, ütles Mowrerile, et too suhtub Saksamaa olukorda liiga tõsiselt. Mowreri kirjastaja toimetas mehe seejärel ta elu pärast peljates Saksamaalt välja.
1930ndate lõpuks mõistis suurem osa USA ajakirjanikke viga, mille nad tegid Hitlerit alahinnates ja suutmata ette kujutada, kui halvaks võivad asjad minna (kuigi oli ka kurikuulsaid erandeid nagu Douglas Chandler, kes kirjutas ülistusloo muutuvale Berliinile, mis avaldati 1937. aastal National Geographicys. Dorothy Thompson, kes hindas Hitlerit 1928. aastal hämmastavalt ebaoluliseks meheks, mõistis oma viga järgmisel kümnendil.
«Keegi ei tunne diktaatorit ette ära,» kirjutas ta 1935. aastal. «Ta valimisplatvormiks pole diktatuur. Ta esitab end alati Rahvusliku Tahte instrumendina.» Õppetundi USA peal rakendades kirjutas ta: «Kui meie diktaator välja ilmub, võib olla kindel, et ta paistab omana ja ta seisab kõige eest, mida peame traditsiooniliselt ameerikalikuks.»