Ahto Lobjakas: Trump vs naised

Ahto Lobjakas. Foto: Peeter Langovits

Ühel tasandil on Donald J. Trump lihtsalt halvaks läinud Homer J. Simpson. Pahapoisialge temas on läbi keskea amokki jooksnud ja vanamehepõlve maha jätnud klišeesid täis maailmanaba.

Presidendiametis kujutab Trump endast Simpsoni kurja kloonina seisvat sihtmärki. Trumpi strateegia on rinnaga peale minna lääne ühiskonna nõrkustele. Miljonilised naistemarsid üle Ameerika osutavad nõrgale kohale selles strateegias. Naised pole lihtsalt sotsiaaldemograafiline jaotus. Trump on piisavalt tark, et mitte lubada endale avalikku rassismi. Tema agressioon naiste vastu on aga sama kaliibriga vääratus. Naised, nagu mustanahalised, on reaalselt mobiliseeritava solidaarsusega grupp. 

Trumpi kunagi öeldud «Grab them by the pussy» – ehk «Rabage neid p***ist» – oli sõjahüüd. Isegi kui see pärines aastatetagusest minevikust, kaigub see vastu olevikus. Trumpi rünnak liberaalsete väärtuste vastu on ühtlasi rünnak naissoo haprate saavutuste vundamendi pihta.

Naised on see vastupanupind, millelt Trumpi protofašistlikult grupiviisiline «Ainus tähtis asi on rahva ühendamine ja ülejäänud rahvas ei tähenda midagi» esimesena tagasi põrkas. Abort, tervisekaitse, põhiõigused on küsimused õigusest oma kehale. See teeb nädalavahetuse naistemarssidest ka USA võrdõiguslikkusprotestide ajaloo orgaanilise jätku. Naised võtsid teatepulga üle mustanahalistelt, kelle 1963. aasta Marssi Washingtonile nädalavahetusel üle USA ilmselgelt taaskehastati.

Ajaloo paradoksina paistab naiste emantsipatsiooni teema Ida-Euroopast vaadatuna olevat sama kauge kui mustanahaliste oma. Ka praeguses Eestis lisab naistemarsi kajastus peamiselt vaid «kireva maailma» hõngu. EPLi eilne suur naistekaitselugu ei otsi ideelist sidet USA naisvastuhakuga.

Kogu Eesti feminismitemaatika kõigub kahes äärmuses: ühelt poolt elustiiliprojektina, teiselt poolt meie vaese ja brutaalse reaalsuse praktilise peegeldusena igapäevases perevägivallas, naistekaitsetemaatikas ja palgalõhes. Meie «naistemarsse» teevad Facebookis mehed, nõudes oma hingelis-vaimsete suhtetraumade tunnistamist ühiskondlikult tähtsaks teemaks.

Miks see nii on, pole keeruline mõista: NSVL mängis meil nagu mujalgi vähemalt sugudevahelise võrdsuse teooria osas valgustuslikku rolli. Sotsialistliku ideoloogia taandudes võttis meilgi vabaneva pinna üle «rahvuslik tava». Naine on meie restitutsioonilises intellektuaalses peavoolus bioloogiliselt määratletud olend, kelle roll ühiskonnas on igale nägijale silmaga näha.

Sellistes oludes on Eesti naissoole raske ette heita Trumpi küsimuses puuduvat profiili. Ma ei arva, et meil poleks naislauljaid, kes julgeks Madonna moodi räppida «Trump, ime m***i, me ei ole sinu l****d». Aga sel ei oleks kaasakiskuvat mõju. Suurem potentsiaal võiks olla Aristophanese Lysistrata stiilis vandenõul, kus hakkajad kreeka naised tegid seksiboikotiga lõpu Peloponnesose sõjale. Kuid see on definitsiooni kohaselt traditsiooniliste soorollidega ühiskonna «naisvõim».

Läänelikus (ja eriti põhjamaises) ühiskonnas poleks president Ilvesel lastud niisama lihtsalt võõrustada Poola ametivenda, kelle naisalamad pidid samas sadade tuhandete kaupa oma abordiõigust tänavatel kaitsma. Sügavalt eksivad need, kes ütlevad, et Eesti «koloniseerib» ennast lääne väärtusi maale tuues. Eestil on läbi tegemata dekoloniseerumine minevikust, sest väärtused, mis meil on, on segu postsovetlikust ja kadakasakslikust ersatsist.

USA noor ja multikultuurne naisprotest võib saada Trumpi vastase tsiviilprotesti selgrooks. Küsimus Eestis oleks, puhtintellektuaalsest huvist: kui palju meie modernsest naisenergiast kanaliseerub mõnda välismaa ühiskonda, end seal kodusemalt tundes?