Maarja Kask

FOTO: Erakogu

Pagulastest ja Euroopa immigratsioonipoliitikast on palju arvamusartikleid kirjutatud. Nende põhiline probleem on sageli see, et kaldutakse ühte või teise äärmusesse ja rohkem võimalusi ei näi eksisteerivat, kirjutab Hamburgi ülikooli magistritudeng Maarja Kask.

Isiklikult tervitan pagulasperede teadlikku vastuvõtmist Eestisse ning seisan vastu Euroopa islamiseerumisele. Enda silmis seisan sel viisil kitsal maaribal kahe kiirevoolulise ja kärestikulise jõe vahel. Miks mind mõlemal poolel vastaseks peetakse? Sest ma teadvustan ja hindan mõlema poole argumente, ei võta kumbagi neist puhta kullana ega kuuluta neid lauslolluseks ega valeks. Üritan näha läbi hirmu ja retoorika katte ning leida üles see mõte, mida tahetakse edasi anda.

Järgnevalt toon välja mõlema poole kaks põhilist argumenti.

Inimlik kohustus

Pagulaste vastuvõtmise pooldajate põhiline argument on meie inimlik kohustus abivajajate ees. Kogu meie inimlikkus seisneb jagatud väärtustel. Need väärtused sätestavad meile meie õigused ja kohustused. Üheks selliseks on aidata kaasinimest, olgu ta mistahes religioonist, rassist või rahvusest. Ole sa ilmalik humanist või kristlane, järeldus peaks olema üks: ligimest tuleb aidata. Radikaalne individualism ei vii meid kuhugi.

Kas ei oleks loogiline karta pigem seda inimest, kes kannatajaid nende abistamise asemel hoopis nahavärvi või religiooni pärast sõimama hakkab, kui karta abivajajaid endid? Minu silmis kuulub see sõimaja palju vähem meie läänelikku ühiskonda kui need inimesed, kes on täiesti teisest kultuuriruumist, ent kelle jaoks inimlik headus on samuti väärtus.

Aidata on inimlik. Nii lihtne see ongi.

Oht islamist

Eestisse saabuvad inimesed vajavad abi ja neid ei ole põhjust karta. Ent lisaks indiviidipõhisele argumendile on üks teine argument, mida kummutada ei ole niivõrd lihtne. Selleks on meie kultuuriruumi kaitsmine.

100 pagulase pärast ei ole põhjust Eesti kultuuri püsimises kahtlema hakata. Lääne-Euroopa riikidel on aga vaja endalt mõned olulised küsimused küsida. Islam on oma olemuselt invasiivne religioon. Natuke statistikat Euroopas läbiviidud uuringutest:

  • enamik moslemeid peab usureegleid seadustest tähtsamaks;
  • 30% moslemitest endist ei usu, et korraga moslem ja eurooplane olemine sobivad kokku;
  • 61% moslemite arvates peaks homoseksuaalsus olema karistatav.

Eriti probleemne on fakt, et moslemite seas kõige ebatolerantsemad on just noorem vanusegrupp. Me tahame olla tolerantsed nii moslemite kui ka homoseksuaalide suhtes. Loomulikult on ka progressiivseid islamisekte, ent paraku ei suudaks suur osa islamiusust hetkel lääneliku elustiili ja väärtustega kõrvuti rahus eksisteerida. See probleem tundub vasakradikaalide jaoks tabu olevat, ent selleks, et probleemi lahendada, tuleb seda kõigepealt näha ja olla võimeline selle üle arutlema.

Oluline osa meie kultuurist ja elustiilist on seadusandlus. See on koht, kus mingite järelandmiste tegemine oleks äärmiselt ohtlik pretsedent. Euroopa riigi kodanikud peavad alluma oma riigi seadustele. Igas Euroopa riigis on üks ilmalik seadusandja. Kõik, kes soovivad Euroopasse elama asuda, peavad nende tingimustega nõustuma.

Senine tegevus

Elades ise Saksamaal, näen, kuidas Merkelit kas vihatakse või armastatakse. Ühtede silmis tegi ta julge otsuse, mis järgib euroopalikke ideaale, teiste silmis on ta oma rahvuse ja eurooplaste reetja. Reaalsuses oli tema otsus küll üllas, ent rutakas.

Loomulikult on sõjapõgenike päästmisel aeg kriitilise tähtsusega, ent paraku ei tohi teha nii mõjukaid otsuseid kiirustades. Alati tuleb enne tegutsemist mõelda kõikvõimalikele tagajärgedele ning seda ka pikemas plaanis. Äärmiselt tähtis on kindel kontroll nende suhtes, kes siia tulevad ning edasine järelevalve nende kohastumise üle: a) Esmalt pidev kontroll probleemsete isikute suhtes, vajadusel väljasaatmine. b) Teisalt kursused kõikidele saabujatele, kuidas hakkama saada läänelikus ühiskonnas. Loomulikult elavad saabujad üle tõsise kultuurišoki. Vaimse tervise kontroll ja vajadusel abistamine on väga oluline. c) Kolmandaks peame tegelema sellega, et noored moslemid, kellest paljud on Euroopas üleski kasvanud, sobiksid siia ühiskonda ning tunnetaksid seda ka ise.

Kõik need tegevused omakorda eeldavad suurt inimressurssi, kes suudaks saabuvate isikute mahtu hallata ning oleks sobivate sotsiaalteadmiste ning -oskustega. See on meie väljakutse. Paraku ei saa me ka kõiki siia lubada, kes seda soovivad. Seda mitmel põhjusel, alates ressursi puudumisest kuni demograafilise tasakaalu hoidmiseni.

Kuidas edasi?

Kunagi varem ei ole me näinud sellist religioonide ja kultuuride segunemist kui nüüd. Ent assimileerumisega on asjad halvasti.

Nii tekibki paljudel eestlasele omased küsimused: «Kas meil on põhjust võtta riski? Kas tõesti ei leia me viisi, kuidas aidata teisi ning kaitsta seejuures endid? Kas tõesti ei oleks ometi võimalik leida mingit kuldset keskteed?» Ma usun, et on.

Ma ei kutsu üles piire sulgema ega avama. Ma kutsun inimesi üles ratsionaalsele, mõistlikule, faktidel põhinevale arutelule, mis seejuures võtab arvesse kõikide poolte arvamust. Palun, tarbigem mõlemapoolset meediat, lugegem läbi argumendid ning eelkõige – mõelgem. Mõelgem kõigepealt endamisi, mõelgem pikalt. Ärgem jäägem kinni kajakambrisse, kuuldes endale vastuöeldavat vaid sedasama, mida ise ütlesime. Kaalugem teise poole argumente. Ning siis avaldagem arvamust. Just nii käitudes saavutame eduka ühiskondliku diskussiooni.