Andrus Karnau: pensionisambad ja -lambad

Andrus Karnau Foto: Pm

Iga kord, kui tuleb juttu pensionisammastest, kerkib mälusügavusest pilt «Kreisiraadio» tegelasest Alev Strömist. «Magus pension Ühispangast!» kõlas tema reklaamlause. 12 aastat pärast reklaami teame, et SEB panga klient osutus pensionilambaks. Täpselt vastupidi Alev Strömi lubatule.

Neljapäeval teatas valitsus, et otsustas tagada kõigile väärika vanaduspensioni ja vähendada ebavõrdsust. «Meie jaoks on tähtis viia esimeses pensionisambas üks tööaasta võrduma ühe pensioniaastaga,» toonitas peaminister Jüri Ratas pressiteates. «Palga suurus jääb pensioni suurust ka edaspidi mõjutama, aga oluliselt õiglasemal määral.»

Jutt käib otsusest, et esimeses sambas asendatakse palga suurusel põhinev arvestus tööaastate arvestusega. Üleminekuaeg on ülipikk ja juba väljaarvestatud palgast sõltuvaid osakuid kärpima ei hakata.

Keskerakonna vana lubadus on, et üks tööaasta peab olema võrdne ühe pensioniaastaga. See on tehniline detail, mis ei tee kellegi pensioni suuremaks ega väiksemaks, aga mis on olnud pensionitõusu lootuse sümboliks valimiskampaanias.

Tänavu saab pensionireformi läbiviimisest 15 aastat. Vähemalt kaks viimast aastat on sotsiaalministeerium valmistanud ette omaaegse korralduse muudatuste paketti. Sellele plaanile jõudis rohelise tule anda Taavi Rõivase esimene valitsus, mistõttu oli pärast valitsuse neljapäevast otsust kummaline lugeda tema Twitteri-kontolt märkust, et tegu on ootamatu pensionimuudatusega, mis kaotab paljude lootuse suuremale pensionile.

Ootamatu? Kas tõesti? Ja mis ära võetud lootusest jutt käib? Pensioni esimese samba kassas on raha nii palju, kui maksumaksja jaksab sinna kanda. Väikseim pensionimäär peab tagama äraelamise inimesele, kes enam töötada ei jaksa. Need on piirid. Ei mingit kesk- või reformierakondlikku ideoloogiat ega luhtunud või täitunud lootusi. Tavaline sotsiaalpoliitika.

Aga naastes Alev Strömi juurde – peaministrite avaldusi Peeter Oja hääle ja aktsendiga lugeda oleks päris naljakas. Aga kui neid loeb Reformi- või Keskerakonna valija, võttes parteilisest eelistusest sõltuvalt tõsiselt Rõivast või Ratast, siis enam mitte. Põhjusel, et need ei anna tõest pilti riigikassa võimekusest pensione maksta.

Mu meelest on 15. aastapäeva tähistava pensionireformi suurim häda olnud ebarealistlikud lubadused. Alev Ström jättis pangaklientidele mulje, et pensionisammas teeb rikkaks nagu rootslase. Pension, ükskõik kui mitmest sambast koosnev, saab tagada vaid osa sissetulekutasemest, mis oli inimesel töötamise ajal. Niisamuti on valitsuse neljapäevase otsusega. See ei vähenda kuidagi ebavõrdsust, kui esimese samba arvestuses tehakse tehniline muudatus, mis hakkab tulevikus kärpima kõrgepalgaliste pensioni. Esimese samba pension pole maailmavaate küsimus, vaid lihtne arvestus, et kõrgepalgalistele antud helde pensionilubadus hakkab riigikassale õige pea üle jõu käima.

Raamatupidamislik detail ei võta kelleltki ära lootust saada suuremat pensioni, sest kõrgemapalgalistele peaks eelise andma teine sammas, rääkimata kolmandast.

Postimees kirjutas, et viimase riigikogu valimiskampaania ajal ükski erakond pensionisüsteemi kestlikkuse kohta lahendusi ei pakkunud. 2015 oli poliitikuil mugavam rääkida Vene ohust ja madalapalgaliste tagasimaksest kui pensioniea tõusust. Sellekohane poliitikamuudatuse ettepanek oli olemas, sellest eelistati vaikida. Pensioniea tõus või esimese samba kärped ei ole ootamatud. Oravad võiksid oma energia ja propagandajõu suunata teise samba probleemidele osutamisele. Just pankade pensionifondides põleb ära meie lootus suuremale pensionile.