President Donald Trump lehvitab pärast ametivande andmist. Tema kõrval on abikaasa Melania ja tütar Tiffany.

FOTO: Jim Bourg/AP/Scanpix

Viimased kuud on maailmas räägitud vaid ühest inimesest, reedel Ameerika Ühendriikide presidendiks vannutatud Donald Trumpist, ning ilmselt räägitakse temast palju ka järgnevatel kuudel. Trumpi puhul on selge, mida ta kujutas endast ärimehena ning presidendikandidaadina, kuid pole selge, mida ta kujutab endast maailma kõige võimsama riigi juhina.

Sel teemal on novembrikuistest presidendivalimistest alates lakkamatult spekuleeritud ning selge, et lähemal ajal, kui Trump on juba ametis, jäävad meil vaid spekulatsioonid. Lugematud eksperdid on üle terve maailma üritanud midagi välja lugeda Trumpi 20. jaanuaril peetud inauguratsioonikõnest. Palju tsiteeriti lubadust rahvale võim tagasi anda, kuid vähemalt senise ajaloo põhjal on selliste lubaduste puhul tendents pigem vastupidine. Peale selle, et Ameerika Ühendriikide ühiskond on tugevalt lõhestunud, köeb ka selle sisepoliitikas tugev lõhe. Uue presidendi ees seisab ülesanne ületada vastuolud Kongressiga ja ühendada ühiskonda. See eeldaks kompromisse ning vaid aeg näitab, kas Trump on valmis nendele minema.

Ärimehe ja presidendikandidaadina pole ta ennast kompromissialtina näidanud, kuid Ameerika Ühendriikide presidendiks olemine eeldab varem väljakujunenud konsensuse toetamist, mis valitseb eri institutsioonide vahel. Trumpil on esialgu õnnestunud küll leppida mitme Vabariikliku Partei võtmepoliitikuga, kellega ta eelvalimiste ajal kibedaid isiklikke solvanguid jagas, näiteks Mitt Romneyga. Viimaste puhul võib rääkida mälukaotusest, sest ära on unustatud eelvalimisteaegsed süüdistused Trumpi aadressil. Vabariiklased on Trumpi presidendiks vannutamise vastu võtnud pigem isegi väikese elevusega, tervitades tema kabinetivalikuid, kuna eelistus on langenud pädevatele ja iseseisvatele inimestele.

Näiteks erukindral James Mattisega on saanud Pentagon viimaste aastakümnete pädevaima juhi, kes peatab kahtlased sotsiaalsed eksperimendid relvajõududes ja keskendub taas selle peamisele funktsioonile. Administratsioonis on ka teisi oma ala nimekaid spetsialiste, näiteks Tom Price hakkab vastutama tervishoiu eest, Jeff Sessions õiguspoliitika eest jne.

Ehkki Trumpi meeskonnavalikud on olnud positiivsed, tekitavad presidendi enda iseloomuomadused skepsist ja muret. Ta on egomaniakk, kelle väljendatud vaated on äärmiselt kõikuvad, ja tema poliitilisi ideid iseloomustab korratus. Milliseks kujuneb tema presidendiaeg, võib jälle vaid spekuleerida. Ta võib olla president, kes toob Ameerikasse tagasi Barack Obama ajal kadunud optimismi ja usu oma jõusse. Uus Reagan, keda vabariiklased on oodanud.

Ta võib olla ka läbikukkuja, kelle negatiivsed iseloomuomadused võivad tuua kaasa äärmiselt negatiivseid tagajärgi uute konfliktide ja olemasolevate pingete ning lõhede süvenemise näol. Sellest annab arutust vaid aeg.