Tõnis Oja.

FOTO: Postimees

Rahandusminister Sven Sester tuli eelmisel nädalal välja panditulumaksuga, mis peaks ohjeldama seni üsna levinud tava, et ühte korporatsiooni kuuluvad ettevõtted annavad üksteisele laenu. Praktikat kasutavad nii kohalikule kapitalile kuuluvad kui ka välismaised korporatsioonid.

Avalikkuses nimetatakse seda kasumi maksuvabalt välismaale kantimiseks. Võimalik, et see osaliselt ongi nii, ehkki laen jääb ju ettevõtte bilanssi.

Viimasel ajal on avalikus ruumis, eriti populistidest poliitikutelt, tulnud üha enam ja enam väliskorporatsioonidevastast retoorikat, isegi vaenuõhutamist. Värskeim näide on isamaaliitlasest parlamendisaadik Kalle Muuli, kes kiitis sotsiaalmeedias Sesteri kavatsust. «… oleme välismaiste kapitalistide rõõmuks kaotanud sadu miljoneid või isegi miljardeid eurosid. ... Petiste ja varaste ohjeldamiseks tuleb tegutseda. Hästi paned, Sven!» kirjutas Muuli Facebookis.

Üks vabaerakondlasest parlamendiliige kuulutab iga päev raadioreklaamis, kuidas pangad viivad igal aastal maksuvabalt välismaale kuni 300 miljonit eurot kasumit välja.

Kes need petised ja vargad siis on? Suurimad on ilmselt suurimad välisomanduses olevad ettevõtted ehk Ericsson Eesti ja Swedbank, kes mõlemad hoiustavad ka emaettevõtte kontol.

Ericsson oli siin juba üheksakümnendatest aastatest, kuid oluliseks sai tema kohalolek 2009. aastal, mil ta omandas pankrotistunud Elcoteqi varad, mistõttu säilis 1249 inimesel töökoht. Üle-eelmisel aastal maksis see «petis ja varas» 7,5 miljonit eurot sotsiaalmaksu ning 8,9 miljonit eurot ettevõtte tulumaksu.

«Väliskapitalist» Swedbank maksis tosin aastat tagasi toonastele Hansapanga siinsetele väikeaktsionäridele 280 miljonit eurot, tekitades sellega üle tuhande kroonimiljonäri. Paaril järgmisel aastal Swedbank Eesti (aga ka teised siinsed pangad) dividende ei maksnud, aga tänu sellele oli Eesti üks väheseid, kui mitte ainus riik Euroopas, kus finantskriisi ajal ei pidanud kasutama pankade päästmiseks maksumaksja raha.

2015. aastal maksis Swedbank 130 miljonit eurot ettevõtte tulumaksu (tõsi, sellest 100 miljonit eurot erakorralistelt dividendidelt) ja 25 miljonit eurot sotsiaalmaksu.

Majandusspetsialistid on mures välisinvesteeringute kahanemise või isegi välisinvestorite lahkumise pärast. Aga miks peaks välisinvestor oma raha siia tooma, kui rahandusministri partei üks tuntumaid parlamendisaadikuid nimetab siia investeerinud väliskontserne varasteks ja petisteks? Välismaisele emaettevõttele laenuandmine on sama seaduslik kui kuluhüvitise eest sõpradele õlle välja tegemine. Kui riik arvab, et selline praktika ei ole õige, siis muudetakse seadust, aga sellise tegevuse eest neid petisteks ja varasteks nimetada ei saa.

Ma tean vähemalt kahte väliskontserni, kes on juba otsustatud suure ja olulise investeerimise üle, aga uue valitsuskoalitsiooni maksupoliitika tõttu on hakanud kõhklema ja need investeeringud võivad minna hoopis lõunanaabrite juurde.