Mihhail Lotman

FOTO: Erlend Štaub

Jaan Tooming luges minu Tartu Ülikooli raamatukogu tegevust kritiseerinud tekstist välja iga raamatu kriitikata jumaldamise, vastan talle, kirjutab professor Mihhail Lotman. 

Olen Jaan Toominga austaja olnud alates 1970. aastatest, kui Tartu Vanemuises (pean silmas ennekõike draamat) hakkasid puhuma värsked tuuled. Jaan Tooming paistis nii lavastaja kui ka näitlejana silma sügava interpretatsioonivõimega. Seda kummalisem oli mul Postimehest lugeda tema vastukaja minu seisukohtadele. Väljendasin nördimust selle üle, et raamatuid, mille hulgas on palju väärtuslikke ja isegi rariteetseid teoseid, koheldakse nii barbaarselt.

Jaan Tooming aga luges minu kirjutisest välja «IGA raamatu kriitikata jumaldamise». Ta selgitab: «nüüd tuleb kodanik Mihhail Lotman ning kuulutab lapsemeelselt kõik raamatud pühaks. See on karjuv naiivsus. Muidugi, ajaloo jooksul on tehtud palju jubedusi: põletatud raamatuid, hävitatud terveid raamatukogusid. Mitte väga ammu loodi keelatud raamatute fonde. Kuid säilitada nt «Mein Kampfi», Stalini, Lenini ja paljude teiste hullude tuhandeid köiteid raamatukogudes, neid kaitsta – see oleks äärmine rumalus.»

Midagi sellist pole ma mõelnud ega kirjutanud. Veelgi enam, võimalike arusaamatuste vältimiseks seletasin oma seisukoha eraldi kirjutises põhjalikumalt lahti:

«Öeldu ei tähenda, et raamatukogus peaksid säilima kõik trükised ja raamatuid ei tohikski fondidest maha kanda. Nt kui ülikooli raamatukogus on mitukümmend venekeelset lineaaralgebra või matemaatilise analüüsi õpikut, siis suur osa nendest kuulub tõesti mahakandmisele, juba seepärast, et esiteks on need osalt vananenud ja teiseks praegu TÜs matemaatikat vene keeles ei õpetata. Sama käib ka paljude teiste õpikute kohta. Eraldi teema on nõukogude ideoloogiaga seotud kirjandus: sajad poliitökonoomia, NLKP ajaloo, dialektilise materialismi jne õpikud, Brežnevi kirjandusteosed vms.»

Paraku jääb tunne, et lugupeetud teatritegelane ei tahtnud või ei viitsinud asjasse süveneda. Lõpetuseks jagab ta mulle soovitusi: «Lotmanile aga saab ikka soovitada tarkust ja tarku raamatuid.» Tänan soovituse eest, mõtlen selle üle.

Picture
Leonid Pasternak. Loomiskirg (1892)

Lisaks Jaan Toomingale oli veel paar mitte eriti sõbralikku ja patroneerivat vastukaja. Kuid kokkuvõttes olen üllatunud ja isegi liigutatud sellest, kui paljudele inimestele läks raamatute hävitamise problemaatika hinge. Pean siin silmas mitte üksnes eri väljaannete kommentaare, vaid ka kirju ja isiklikke kontakte. Inimesed tulid tänaval rääkima, paljud küsisid, kus on need konteinerid, millest raamatuid päästa. See kõik on väga positiivne ja näitab, et teatud immuunsus barbaarsuse vastu on meie ühiskonnas siiski olemas.

Lõpetan aga kurva noodiga. Indrek Tart kirjutas minu blogisse: «Märgates illustreerivas kärus Aili raamatut «Rahva mälumustrid» (1990), millest on puudus mitmel tegusal kultuuriuurijal, teistest kõnelemata, läbib mind kurbus nende justnagu süüdimatute raamatukogutöötajate pärast, kes on raamatuvalvuriteks tagandatud, kellest enam vist lugejaid ei saagi. Aga nemad on vähemalt raamatuid näinud, teised pole sedagi.» Jagan seda kurbust.

Üks minu hea kolleeg aga vandus tulist kurja, kui nimetasin mõningaid raamatuid, mida konteineris nägin: need on hiljuti ilmunud ja läbi müüdud väikesetiraažilised väljaanded, mida ta nimetas koguni rariteetideks. Mis põhjusel need välja visati, on müstika.