Milliseks kujuneb makromajanduslik olukord käesoleva aasta esimeses kvartalis, arutab Saxo Banki peaökonomist Steen Jakobsen.
Steen Jakobsen: Trumpiga tulevad 70ndad tagasi (4)
20. jaanuar 2017, 09:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tere tulemast 2017. aastasse ja Trumpi-maania keskele – maailma, kus Twitteri säutsud laotavad päevateemasid pilla-palla üle USA ja kus tavatu käitumine on «uus must». Kõige selle juures, mida oskame ametisse astuva Donald Trumpi ja tema uue poliitika suhtes arvata, jäävad põhiküsimused samaks:
- Milline on USA dollari üldine suund?
- Mis suunas liiguvad 2017. aastal Hiina valuuta ja majanduskasv?
- Kas Brexiti ja Trumpi topelthoop kuulutab ühe tsükli lõppu või millegi uue algust?
Milline neist kolmest küsimusest on kõige tähtsam? Kahtlemata USA dollariga seonduv. Meie majandusmaailm või globaliseerunud turg on sedavõrd lihtsustunud, et enam kui 75 protsenti tehingutest tehakse just nimelt dollarites.
Niisiis, kui USA dollar on aastast aastasse üle 20 protsendi tugevnenud, nagu see senimaani on olnud, järgneb olukorra muutumisele reaktsioon. Selleks on märgatav majanduskasvu aeglustumine USAs, mida ajendavad oodatust kõrgemad intressimäärad (mis vähendavad potentsiaalset kasvu) ning kaudsemalt ka globaalse majanduskasvu kahanemine, sest USA nomineeritud võlakoorem kahjustab arenevate turgude võimet oma suuri laene dollarites tagasi maksta.
Välisriikide pangad on laenanud arenevatel turgudel tegutsevatele ettevõtetele 3,6 triljonit dollarit ning umbes 50 protsenti sellest summast on läinud Hiinale – seega on esimene ja teine küsimus omavahel põimunud.
Majanduslanguse risk suureneb. Minu headel sõpradel Lõuna-Aafrikas NedBankis, Neels Heynekel ja Mehul Dayal, on parim majanduslangusmudel, mida olen kunagi näinud, mis kombineerib rahalisi tingimusi fundamentaalsete teguritega. Praegune näit: 60 protsenti majanduslanguse tõenäosust ainult viie- kuni kaheksaprotsendilise turu konsensuse tõenäosuse vastu.
Tegemist on suure riskiga, kuna teame, et väärtpaberiturul tekivad tervikmüügid peamiselt majanduslanguse aegadel. Oodatud kahanemine oleks 25−40 protsenti, kui USA majandust tabab langus.
Me ei saa ignoreerida populismi hääli USAs, kuid me ei tohi sellest üle vaadata ka Euroopas, kus on alanud valimiste aasta. Kindel on see, et tegemist on ühe tsükli lõpu, aga mitte uue algusega. Maailm ei hakka liikuma suletud piiride, globalismivastasuse ja kaubanduspiirangute suunas ning konkurentsi vastu, kuid siiski tuleb nende jõududega arvestada, eriti kui me näeme juhtide vahetumist globaalsel areenil.
Trump toob USA «tagasi koju» – nii kaubanduse, välisriikides viibivate vägede kui NATO võtmes − ja pöörab Hiina poliitika tagasi sinna, kus see oli 1970. aastatel, kõigi oma tagajärgedega. Saksamaa riigikantsler Angela Merkel on praegu de facto arenenud maailma liider – positsioon, mida ta ei ole kunagi ihaldanud ja milles ta tunneb end Saksamaa valimiste aastal üsna ebamugavalt. Hiina täidab tühimiku, mille USA kursimuutus endast jätab.
Hiina valitsus näib olevat välispoliitikale ja investeeringutele «avatum» kui iial varem: osalt avanenud võimaluste tõttu ja osalt meeleheitlikust vajadusest tõmmata tähelepanu eemale üha kasvavalt sisevõlalt ja kapitali väljavoolult.
Hiina tõenäoliselt nõrgestab jätkuvalt jüaani (CNYd) ja offshore-kaubanduses kasutatavat jüaani (CNHd), tehes seda 5−10 protsendi võrra – tõenäoliselt järk-järgult, ent kui ollakse selleks sunnitud, siis ka teise «devalveerimise» kaudu – vastulöögiks USA poliitikale.
Ametisseastuval Trumpi administratsioonil on minu hinnangul selge kavatsus jätkata «nõrga» USA dollari poliitikat. Kogu retoorika selle ümber, et Hiina valuuta on liiga nõrk, osundab muidugi sellele, et USA dollar on liiga tugev. Kuid – oodake pisut – Trump muudab ka dogmat, mille kohaselt «tugev dollar on USA huvides» – väide, mida on korratud seni, kuni Bill Clintoni riigisekretär Robert Rubin selle 1990. aastate keskel esitas (tõsi, seda strateegiat ei viidud tegelikult kunagi ellu).
See tekitab seoseid 1970. aastate ja Nixoni 1971. aasta augustist pärineva tegevuskavaga, mil rahandusminister John Connally tutvustas ühepoolset otsust suurendada kõikide tollimaksuga maksustavate importkaupade maksutaset 10 protsendi võrra, 10-protsendilist välisabikulude kärpimist, lisaks sulges ta «kuldakna» (st USA dollareid ei saanud enam vabalt kullaks konverteerida) ning kehtestas palkadele ja hindadele 90-päevase moratooriumi.
Näib, et Trumpi doktriin on seda üle võtmas kui oma põhimõtete mustrit ettevõtete maksustamisel ja kaubanduspoliitikas, nagu valitud presidendi seniste säutsude põhjal saab järeldada.
Jah, olukord on üsna sarnane sellega, mis toimus 1970. aastatel, kui USA poliitikat iseloomustasid suur äri, suletud piirid, majanduslangus (1973−75) ja USA dollari seisund, mida võiks defineerida Connally kuulsate sõnadega Euroopa rahandusministritele G-10 kohtumisel Roomas: «Dollar on meie valuuta, kuid teie probleem.» See hävitas Bretton Woodi süsteemi ja tsementeeris dollari 20-protsendilise devalvatsiooni.
Esimene kvartal annab meile küll mõningaid vihjeid, kuid aja möödudes on oodata Trumpi doktriini, mis kujutab endast segu Nixoni ja Reagani omast, ning tuleks valmistuda suureks volatiilsuseks. Kehtivaks järelduseks 2017. aasta kohta tervikuna võib siiski saada see, et geopoliitilised riskid on endiselt olulised. Tervitagem teesklemis- ja laienemisajastu lõpu algust rahanduspoliitikas!