Kristina Pai: kõiki raamatuid ei saa alles hoida

Tartu ülikooli raamatukogu. Foto: Margus Ansu / Postimees

On hea, et inimesi erutab raamatute käekäik. Reageerivad need, kes armastavad raamatuid. Kuid kõike ei saa alles hoida, pole mõtet ega vajadust, kirjutab Tartu Ülikooli raamatukogu kogude direktor Kristina Pai. 

Kogudest mahakandmine on kõigis maailma raamatukogudes sama tavaline protsess kui uute raamatute hankimine. Mitte et see raamatukoguhoidjatele meeldiks, kuid see on paratamatus.

Ühtegi raamatut ei kanta maha kergekäeliselt. Iga otsuse taga on mitme inimese kaalutlus, kontrollitakse raamatu olemasolu nii enda kui ka teistes kogudes ja otsustatakse, kui vajalikud need on. Tavaliselt peetakse nõu ka ülikooli õppejõududega. Kohati on otsusele jõudmine võtnud lausa aastakümneid, sest see on raske ja ebamugav, meie elukutsega kokkusobimatu.

Aastas tuleb raamatukokku 60 000 – 80 000 raamatut. Kui raamatukogu vaid koguks raamatuid ega kannaks maha, siis tuleks iga kümne aasta järel ehitada raamatukogule juurde üks hoidlakorrus. See ei oleks ei mõistlik ega realistlik.

Raamatukogud kasutavad kõikvõimalikke mooduseid, et püüda leida raamatule uus kodu: jagamine teistele kogudele, koolidele, sõjaväeosadele, mõisatele, muuseumidele, bibliofiilidele jne. 

Raamatute taaskasutusse saatmine on alati olnud viimane variant. Enne seda on toimunud raamatumüügid ja tasuta jagamised. Raamatukogu fuajees on eelnevatel aastatel regulaarselt raamatuid müüdud ja tasuta välja jagatud. Kuni remondi alguseni oli fuajee täis raamatuid, mida sai tasuta võtta. Remont katkestas selle, kuid siiski jagati neid Liivi tänaval ajutises lugemissaalis ning jagatakse praegugi ka peamaja tagaukse juures.

Nõukogude võimu tulekul likvideeritud korporatsioonide, seltside ja asutuste ning emigreerunud isikute raamatukogud rekvireeriti ja anti 1940ndatel üle TÜ raamatukogule. See nimetati reservkoguks. Nüüd on lõpule jõutud selle kogu läbitöötamisega ja kõik omanikumärgistega teosed tagastatakse endistele omanikele. 2016. aastal tagastati nii 10 419 raamatut: näiteks ERM sai 2584 von Lipharti pere raamatut, sadu eksemplare anti koolidele (Miina Härma Gümnaasiumile 360), üliõpilasorganisatsioonidele (Fraternitas Liviensis 1860, Rotalia 964 jt), juudi kogukonnale (682), kogudustele, muuseumidele, mõisatele, teatritele jne. See töö jätkub.

Hoiuraamatukokku saadetakse raamatuid pidevalt, möödunud kevadel näiteks 18 000 raamatut. Uus saadetis on ootel. Kuid ka hoiuraamatukogu ei suuda kõike ära jagada ja on sunnitud igal aastal suuri koguseid (üle 200 000) taaskasutusse saatma. Seda teadis ka professor Mihhail Lotman.

Kõnealusel juhul kanti Tartu Ülikooli raamatukogus maha põhiliselt lagunenud, poolikud köited, seejuures on poleemikat tekitanud 19. sajandi väljaanne raamatukogus tervena mitmes trükis olemas: Otto Roquette «Geschichte der deutschen Dichtung von den ältesten Denkmälern bis auf die Neuzeit». Kahjuks ei kajastu kõik vanemad kogud veel e-kataloogis ESTER, neid saab vaadata digiteeritud kataloogist EMIL.

Üleliigsete raamatute valusal teemal on mõtteid avaldanud ka Ameerika kirjanik ja raamatukoguhoidja Elizabeth Camden. Ta ütleb, et inimestele on raamat püha ja et mitte pühadust rikkuda, tuuakse üleliigsed raamatud raamatukokku. Raamatukogud võtavad raamatuid tihti vastu selleks, et kogukonnaga häid suhteid hoida. Camdeni kogemuste põhjal visatakse koguni 99 protsenti annetatud raamatutest ära ja nii teevad raamatukogud «musta tööd», mis inimestele endile on liiga raske. Mõistame, et see võib riivata inimeste tundeid, kuid see on paratamatu tänapäeva maailmas, kus pidevalt tuleb teha otsuseid, milliseid teavikuid säilitada, milliseid mitte.

Paraku mõned raamatud, mida keegi ei taha, jäävad ikka üle. Ja neist tehakse tänu taaskasutusele midagi uut.