Hanna-Kaisa Lepik: unustuse hõlma vajunud Iisraeli ja Palestiina saaga ei näi lõppevat

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

Kui muud suuremad kriisid tulevad ja lähevad, siis Iisraeli-Palestiina konflikt on hõõgunud viimased 70 aastat. Ohvrite arvult ei ole see isegi võrreldav Süüria kodusõjaga, kuid ometi on rahvusvaheline üldsus konflikti lahendamisse märkimisväärselt aega investeerinud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Hanna-Kaisa Lepik.

USA otsus mitte vetostada Iisraelile kahjulikku ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni viimase asundustegevuse kohta okupeeritud aladel tundus kui pöördeline hetk konflikti rahuprotsessis. Kuigi palestiinlased võisid selle sammu üle korraks rõõmustada, on selge, et kohe ametisse astuv Donald Trump taastab Iisraeli soosiva suuna USA välispoliitikas.

Eelmisel pühapäeval toimus Pariisis Lähis-Ida rahukonverents, mille tulemuseks oli jällegi rahvusvaheline üleskutse kahe riigi lahenduse nimel töötada. Konverentsi, millest ei võtnud osa ei Iisraeli ega palestiinlaste esindajad, on kriitikud mõttetuks ettevõtmiseks tembeldanud. Ka Suurbritannia keeldus konverentsi ühisavaldust allkirjastamast, osalt põhjusel, et see toimub enne uue USA presidendi ametisse nimetamist. Siinkohal talitles Briti peaminister Theresa May, kes tõenäoliselt ei soovinud Trumpi musta nimekirja sattuda, õigesti. Meeldib see meile või mitte, ent Trumpi administratsioonil saab selle konflikti saatusel oluline roll olema.

14 ÜRO Julgeolekunõukogu liiget tõstab käe üles Iisraeli asundustegevuse lõpetamist nõudva resolutsiooni toetuseks / Scanpix Foto: PACIFIC PRESS/SIPA/PACIFIC PRESS/SIPA

Seitse miljonit palestiina pagulast on samuti lahendamata probleem

Kui ÜRO 1947. aastal otsustas, et vaidlusalune territoorium tuleb jagada kaheks, ei olnud kumbki osapool rahul. Vastuseis oli muidugi mõistetav – territoorium jagunes erinevaks kildudeks, mis kuulusid kas juutidele või araablastele. Kaitse või infrastruktuuri seisukohalt on riiki, mis koosneb erinevatest enklaavidest, üsna raske üles ehitada. Rahvusvahelise organisatsiooni kaitseks võib öelda, et mõlema rahvuse käes oli ebaühtlasi asustusi üle kogu Palestiina, nii et territooriumit lihtsalt pooleks teha ei olnud võimalik.

Lõpuks andsid juudid sellele otsusele nõusoleku, kuid araablased mitte. Tol hetkel võis see igati ratsionaalne samm olla, sest ometi tundusid ju šansid araablaste poolel olevat. Nende koguarv oli peaaegu kaks korda suurem ning Iisraeli riigile oli tugev vastuseis ka teiste ümbritsevate araabia riikide poolt. Siiski suutsid Iisraeli väed araablasi lüüa, mille tulemusel haarasid juudid enda riigi alla suurema territooriumi võrreldes sellega, mille ÜRO oli neile algselt määranud, ning araablased jäid omariiklusest üldse ilma.

Jordaania süürtükivägi pommitamas Jeruusalemma Araabia-Iisraeli sõjas 1948. aastal Foto: wikipedia.com

Väidetavalt on maailmas umbes seitse miljonit palestiina pagulast, kes asuvad peamiselt Iisraeli okupeeritud Palestiina territooriumil või naaberriikides  nagu Jordaanias, Liibanonis ja Süürias. Iisrael on keeldunud andmast neile kodakondsust või luba tagasi koju pöörduda.

Iisraeli kaheksast miljonist kodanikust on 1,7 miljonit araablased. Niisiis võib palestiinlastest pagulaste olukorda ju hukka mõista, kuid ometi ei annaks ükski selgemõistuslik Iisraeli liider neile kõigile kodakondsust, tehes juutidest omaenda riigis vähemuse. Mõlema rahva harmooniline kooselu terviklikus ajaloolises Palestiinas ei tule kõne alla, kuid need seitse miljonit pagulast, kes olude sunnil oma kodumaal täisväärtuslikku elu nautida ei saa, on samuti lahendamata probleem. Nagu USA välisminister John Kerry ütles: kui Iisrael peaks otsustama ühe riigi lahenduse kasuks, peab ta valima, kas jätkab juudiriigi või demokraatiana.

Vastastikuse vägivalla taustal on piirkonnas raske integratsiooni ellu viia

Geopoliitiliselt on Iisrael sunnitud pidevale kaitsepositsioonile – pisike juudiriik keset rohkem ja vähem ekstreemseid araabia riike, mille juhid on korduvalt teatanud, et Iisraeli eksisteerimine on viga. Seetõttu on juudiriigi agressiivne asundustegevus põhjendatav, kuid mitte andestatav. Tulemuseks ongi lõputu jagelemine – Gazast lendavad raketid Iisraeli suunas, mille peale viimane tugevdab oma haaret okupeeritud aladel, rõhudes palestiinlasi, mis omakorda jälle suurendab lõhet araablaste ja juutide vahel.

Kõrvaltvaatajatel on lihtne öelda, et jagage oma territoorium ometi ära, kuid sündmuste ajaloolist kulgu vaadates tundub, et kumbki osapool ei taha järeleandmisi teha. Niisiis võivad lääne liidrid pidada uhkeid konverentse lahenduse leidmiseks, kuid reaalset kasu on sellest vähe. See ei ole otseselt etteheide rahvusvahelisele kogukonnale, sest diskussiooni jätkamine on kindlasti parem kui kogu teema sinnapaika jätta, kuid kahjuks näitab see, et diplomaatiaga on olukorda raske muuta.

Palestiinlane loopimas kivi Iisraeli sõdurite pihta / Scanpix Foto: Majdi Mohammed/AP

Kui asjale täiesti erapooletult läheneda, siis on mõlemal rahvusel õigus oma riigile ning just seda kahe riigi lahendust on välisriikide liidrid enamasti propageerinud. Samas on Trump järgmiseks Iisraeli suursaadikuks määranud David Friedmani, kes on kahe riigi lahenduse häälekas vastane. USA jätkuva kaitse all oleval Iisrael ei ole seega sunnitud araablastele järeleandmisi tegema, mis näitab k,a kui suur kaal USA häälel selles küsimuses on.

Kogu selle vastastikuse vägivalla taustal on piirkonnas raske integreeruda, mis seoks mõlemad rahvad ühtseks kodanikkonnaks. Kui ma kahe riigi lahenduse kõrval üldse mingisugust lahendust pakkuda julgeks, siis olekski see võib-olla integratsioon, mis Iisraeli-Palestiina konflikti sügavust arvesse võttes kõlab ilmselt täieliku naiivsusena. Kas integratsiooni takistuseks võib olla religioon? Ma arvan, et religioon ei pea siin küsimuses tingimata tüliallikas olema. Usuliselt mitmekesine Liibanon on näiteks sätestanud, et riigi president peab olema kristlane, peaminister sunniit ning parlamendi spiiker šiiit.

Kas annab Iisrael tagasi okupeeritud alad ning riskib sellega, et Palestiinast saab Iisraeli vastu radikaalselt meelestatud riik, mis ihkab kättemaksu aastakümneid kannatatud repressioonide eest? Või võtavad palestiinlased omaks oma pagulasstaatuse ning lepivad  olukorraga? Või jätkavad pooled samas vaimus – pommitamised ja rünnakud siin ja seal, teineteise süüdistamine ning kompromissitus? Loodetavasti on tuleviku liidrid võimelised paremaid lahendusi pakkuma ning teineteise suhtes järeleandlikumad olema, et ükspäev alustada rahu ülesehitamist, mis on tegelikult ju ka seal elavate juutide ja araablaste soov.