Mihhail Lotman: kas raamat on igand?

Tasuta raamatud Türil Foto: Birgit Itse /Järva Teataja

Lisan mõned selgitused eilsele kirjutisele Tartu Ülikooli raamatukogust ja raamatute ära viskamisest, kirjutab professor Mihhail Lotman oma blogis. 

Kõigepealt tahan rõhutada, et selle eesmärgiks ei olnud kedagi süüdistada, rõhutasin seda täna ka telereporterile. Lihtsalt nägin midagi, mis mind väga haavas. Tegemist on ulatusliku nähtusega ja raamatute hävitamine on vaid selle üks, kuid väga oluline tahk.

Ma ei hakka vastama konkreetsetele vastuväidetele, mida esitasid nt Delfi kommentaatorid, vaid mõtiskleksin veidi probleemi üle laiemalt.

Väidetakse, et raamat on vananenud infokandja, meedium vms. Siin ei ole isegi midagi pikalt arutada, kuna väga hästi on sellele küsimusele mitu korda vastanud Umberto Eco. Eco juhib tähelepanu kahele aspektile.

Esiteks, infokandja säilivus. Raamatu surmast hakati rääkima juba esimeste flopidiskide ajastul: nad pidid olema palju mugavamad, võtma vähem ruumi ja sisaldama rohkem informatsiooni. Kus on nüüd flopidiskid? Siis tulid CD-ROMid, mälupulgad jne. CD-ROMid on juba moraalselt vananenud, mälupulgad kestavad keskmiselt aasta. Raamatud kestavad aga sajandeid. Uuemate vahendite –  virtuaalkettad, pilved jne –  jätkusuutlikkus on samuti küsitav: on liiga palju võimalusi ja parameetreid, kuidas need tasalülitada (alates küberrünnakutest ja lõpetades looduskatastroofidega).

 

Teiseks, raamat on ese, mille vorm väljendab Eco järgi täiuslikult selle olemust. Nii nagu seda on ratas, mida ei saa teha ümmargusemaks, nagu on lusikas jne. Lisaksin sellele siiski, et väikseid täiustusi võib teha ja seda pidevalt ka tehakse. Raamatu trükkimine on kunst ja tehnoloogia ning mõlemad arenevad. Nagu muide arenevad ka rattad ja lusikad. Aga Ecol on õigus: põhiolemust need muudatused ei moonuta.

 

 

Omalt poolt lisaksin sellele veel ühe olulise nüansi. Elektrooniline meedia on kergesti manipuleeritav ja võltsitav: vanad dokumendid «modifitseeritakse» uute eesmärkide tarbeks. Kohtan seda pidevalt vene allikate käsitlemisel. Muidugi, sellist asja on tehtud ka raamatutega, nt Gorki mälestusted Leninist, mis avaldati Nõukogude Liidus igal aastal, muutusid pidevalt ja eriti pärast Gorki surma. Vanemad trükid korjati aga raamatukogudest ära. Või siis täiesti teisest valdkonnast: Lutheri väike katekismus areneb pidevalt. Kuid digitaalne meedia annab palju efektiivsemad ja totaalsemad manipuleerimisvõimalused. Orwelli «1984» Tõeministeeriumis tegeleti pidevalt uute faktide fabritseerimise ja esitamisega vanade faktide pähe. Kuid see oli mehaaniline tükitöö. Elektrooniline meedia annab siin palju võimsamad vahendid.

 

Kõik see ei tähenda, et ma olen e-raamatute ja digiväljaannete vastane. Vastupidi, olen nende entusiastlik pooldaja. Kuid digiraamat ja koodeks on põhimõtteliselt erinevad asjad ning üks ei asenda teist, nii nagu ka kõige ilusam hõbenuga ei saa asendada alumiiniumist lusikat. Teatmeteosed sobivad mulle paremini elektrooniliselt, erialast kirjandust tahan omada nii digitaalselt kui paberkandjal, aga näiteks ilukirjandust eelistan igal juhul lugeda paberkandjalt.

Veel üks asi tehnilise progressiga seoses. Kui 1980. aastatel tulid CDd, kuulutati kõigepealt mitte raamatute, vaid plaatide ja magnetlintide surma. Siis aga tulid DVDd, MP3d, MP4d jne. Viimane trend on aga see, et vinüülplaadid tulid triumfaalselt tagasi: mõned muusikaarmastajad isegi eelistavad neid elektroonilistele vidinatele. Raamatute olukord on aga veel parem: nad ei ole kadunud ja ehkki ma ei armasta prognoose, kipun nõustuma Umberto Ecoga, et need ei kao ka tulevikus.

Nüüd paar sõna raamatukogudest. On laialt levinud eksiarvamus, et raamatukogu on koht, kus hoitakse kõige enam nõutud raamatuid, ning üks hoiustamise kriteeriume ongi see, kui tihti ja kui mitu lugejat on üht või teist üllitist küsinud. See on viga. Raamatukogu on koht, kust sa saad kätte raamatu, mida sa vajad, sõltumata sellest, kas seda on enne juba 10 000 inimest lugenud või on see veel lahti lõikamata. (Kord laenasin –  mitte TÜ raamatukogust, ühest teisest –  lahtilõikamata raamatu 19. sajandi lõpust, mis oli minu töö jaoks väga vajalik; pärast seda, kui olin paar korda pikendanud, tõin selle tagasi ning mõne aja pärast tellisin uuesti. See oli kadunud.)

 

Öeldu ei tähenda, et raamatukogus peaksid säilima kõik trükised ja raamatuid ei tohikski fondidest maha kanda. Nt kui ülikooli raamatukogus on mitukümmend venekeelset lineaaralgebra või matemaatilise analüüsi õpikut, siis suur osa nendest kuuluvad tõesti mahakandmisele, juba seepärast, et esiteks on need osalt vananenud ja teiseks praegu TÜs matemaatikat vene keeles ei õpetata. Sama käib ka paljude teiste õpikute kohta. Eraldi asi on nõukogude ideoloogiaga seotud kirjandus: sajad poliitökonoomia, NLKP ajaloo, dialektilise materialismi jne õpikud, Brežnevi kirjandusteosed vms.

 

Samas ei tohi siingi äärmusesse laskuda ja teha ideoloogilist tsensuuri, nagu see oli Nõukogude Liidus, ainult vastupidise märgiga. Pealegi annab ignorantsus marksismi-leninismi teooria valdkonnas nii mõnigi kord paradoksaalseid tulemusi, kui kõva wannabe- rahvuslane tuleb äkki lagedale ideedega, mis on vanematele inimestele hästi tuttavad. Ma ei räägi juba sellest, et läänes on trotskistlikud ideed järjest rohkem moes (vrd Bernie Sandersi, Jeremy Corbyni jt moodsate liidrite seisukohti).

 

Trotski rebränding sotsialistide häälekandjas

Solomon Schechter Kairo Genizah's

Pealegi tekst, mis tundub praegu täiesti väärtusetu, võib sajandite pärast muutuda ülimalt väärtuslikuks. Nii on grafiti tihti käsitletav vandalismiilminguna, kui tegemist on tänapäevaga. Aga näiteks TÜ kartseris on nad kultuurinähtus. Vanarooma grafiti on muinsuskaitse all, ehkki sisu on neil umbes sama, mis tänapäevasteski. Nii ka raamatutega. Kairo sünagoogi keldrisse (genizah) viidi sajandite jooksul mahakantud raamatuid (juutidel oli raamatute hävitamine keelatud, need kas pandi panipaika, nt keldrisse, või maeti nagu inimesi). Neid peeti täiesti tarbetuteks ning kui talmudist Solomon Schechter 1898. aastal läks asja uurima, ei tahetud teda keldrisse lasta, kuna seal olevat ebahügieeniline ning selles elavat maod ja krokodillid. Keldrist avastas ta aga üle 100 000 käsikirja, millest suur osa olid hindamatu väärtusega. Tõepoolest, «kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks».

Kuid mida siiski teha mahakantud raamatutega? Esiteks on Eestis olemas Hoiuraamatukogu. Ma helistasin täna neile ja nad kinnitasid, et võtavad kõik raamatud vastu, teine asi, et nad ise ka neid sorteerivad. Teiseks, Eestis on suur rahvaraamatukogude võrk, mis on paraku alafinantseeritud. Loomulikult pole nad venekeelsetest trigonomeetrilistest tabelitest ilmselt huvitatud, kuid eile nägin konteinerites hulgaliselt ka ilukirjandust ja seda nii eesti, saksa kui vene keeles. Kirde-Eesti raamatukogud oleksid viimastest huvitatud. Lisaks sellele on veel sellised asutused nagu haiglad, vanadekodud, vanglad jne. Ning lõpuks: tasuta jagamine, ja on mitu erinevat võimalust, kuidas seda korraldada.