/nginx/o/2014/09/26/3378611t1hebf2.jpg)
Tundub olevat käimas riigiametnike ja poliitikute võistlus, kes suudab autode maksustamise asjus välja pakkuda kõige pöörasema ja veidrama, kõige rohkem inimesi alavääristava ja kõige vähem kaasaegsesse Eesti ühiskonda sobiva idee. Mõte erivärvilistest, teadlikult pealekaebamist õhutavatest numbrimärkidest on selles võistluses üks esikoha pretendentidest.
Selleks et asjast aru saada, on mõistlik rääkida eraldi probleemist ja pakutud lahendusest. Küsimus, kuidas saada lahti firmaautodega seotud arvatavast maksuaugust ja nihverdamisest, on ilmselt õigustatud. Sellel on sisu nii maksulaekumiste kui ka õigluse mõttes.
Tahtmine lahendada seda e-Eestis mingisuguste erivärviliste numbrimärkidega mõjub enam kui kummaliselt, rohkem kui vanamoodsalt. Maksuametile ja politseile on kättesaadavad registrid, mida kasutades neil tulebki oma seadusega ette nähtud kontrolle teha.
Ettevõtetele pealesunnitav autode väline märgistamine – kas on tegu ainult tööautoga või mitte – on aga suunatud sellele, et naaber kaebaks naabri peale: näed, küsis riigilt auto eest käibemaksu tagasi, erisoodustusmaksu ei maksa, aga eile seisis auto tal koduväravas. Ka rahandusministeeriumi enda ennustuse järgi suurendaks selline värvimärgistamine kaebuste hulka. Seejuures ei jõuakski maksuamet sama prognoosi järgi kõigile kaebustele reageerida või ei peaks seda otstarbekaks ja jätkaks oma kontrolle ikka samamoodi nagu siianigi (PM 18.01).
Mis siis jääb sõelale kogu erivärviliste märkide tulemusena? Seni teadaoleva põhjal üksnes pealekaebamisele, mõttetule ja kiuslikule pealekaebamisele õhutamine. Selline kultuuri ja ühiskonna õhustiku muutus, mille poole meil kindlasti pole vaja liikuda. Riigi poolt on moraalitu säärane tõuge anda.
Näeme kahetsusega, et inimesed ei ole sageli valmis sekkuma, ei julge sekkuda siis, kui seda on vaja teha teise inimese elu ja tervise kaitseks. Jah, on vaja kultuurimuutust, et tänaval ei jäetaks abivajajat hätta ega suletaks kõrvu, kui kõrvalkorteris saab keegi peksa. Aga riigiasutuse ja kodaniku või ettevõtte vaheline maksualane asjaajamine ei ole selline valdkond, kus peaks lauspealekaebamist õhutama ja julgustama.
Kõige selle juures ei tasu ka luua muljet, et firma nimele registreeritud auto kasutamine maksuvabalt erasõitudeks oleks eriline vaba ühiskonna tunnus või lausa mingit laadi inimõigus. Eratarbimine peaks ideaalis olema samal määral maksustatud nii palgatöötajal kui ka (riiuli)firma omanikul. Riik peab selleks leidma moodused, mis pole inimväärikust alandavad. On kummaline, et rahandusministeeriumist, mis on mitme järjestikuse valitsuse ajal autoteemaga tegelenud ja hambaid murdnud, tuleb endiselt päris pööraseid ettepanekuid.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)