Jaanus Villiko: mida tahab narvakas?

Jaanus Villiko Foto: Erakogu

Poliitikud jagavad Narva elanikele aeg-ajalt heldeid lubadusi, millest ei paista asja saavat. Tõsiselt tuleks tegeleda aga hoopis piirilinlaste igapäevaelu puudutavate küsimustega. Integratsiooniks on vaja kohalolu, kirjutab Tartu Ülikooli Narva kolledži haldusjuht Jaanus Villiko.

Valitsuse vahetus on toonud piirilinna mõningast elevust. Uus valitsus on lubanud arendada eesti keele õpet, luues selleks Eesti Keele Maja, ning lubatud on täita kõigi narvalaste ammune unistus – kolida Sisekaitseakadeemia Narva. Lisaks suurenevad madalapalgaliste sissetulekud, pension tõuseb ning mis peamine, meie omad – Keskerakond – on lõpuks ometigi võimul.

Narva elanike vaenlaste esirinnas ei ole enam Eesti valitsus ning samuti ei ole narvakatel täiesti ükskõik, kes neid valitseb. Vene koolide eestikeelne õppetöö ja kodakondsuse puudumine on probleemid siis, kui ajakirjanik neid probleemsete küsimustena esitab.

Ma tõesti ei usu, et narvalane või ka keegi muu vene keelt kõnelev inimene Eestis tõuseb hommikul üles, peseb hambad puhtaks ja seejärel hakkab muretsema Eesti kodakondsuspoliitika pärast. Elu on lihtsalt palju mitmekülgsem.

Lonkav dialoog riigiga

Minu arvates oleme jõudnud aega, mil narvalane soovib pigem sisukamat diskussiooni ja dialoogi Eesti riigiga: kohtuda valitsuse liikmetega, ametnikega, isegi poliitikutega. Yana Toom on selles valdkonnas liidripositsioonil ning juba räägitakse tema kandideerimisest kohalikel valimistel.

Juba aastaid on olnud huvitav jälgida, kuidas riigiametnikud ja poliitikud uurivad pingsalt, mida nad saaksid Narva ja narvalaste heaks teha. Tavaliselt toimub see ikka valimiste eel või siis äärmisel juhul toetuste planeerimise ajal. Narvas ja Ida-Virumaal töötavad inimesed on ilmselt kergelt lihtsameelsed, kuna ohverdavad lõputult oma aega kohtumistele ametnike ja poliitikutega, et selgitada oma vajadusi ja seisukohti.

Pärast selliseid kohtumisi valitseb kogukonnas alati suur lootus, et nüüd-nüüd tuleb vajalik toetusmeede ja aitab ületada mõnedki need nähtamatud takistused loomuliku arengu teelt. Siis aga ühel kenal päeval avastatakse üllatusega, et lahendusi pakutakse hoopis teistele probleemidele kui nendele, millest nii pikalt ja põhjalikult räägitud oli. Olen aastate jooksul korduvalt näinud vene keelt emakeelena kõnelevate linnaametnike ja kohaliku elu eestvedajate arusaamatust ja pettumust, sest otsustajad küll küsisid neilt nõu ja leiti ka konsensus, kuid lõpptulemus oli siiski hoopis midagi muud.

Eesti Keele Maja oleks vaja

Ajakirjanik Jüri Nikolajev väidab, et Eesti Keele Maja loomisega on lootusetult hiljaks jäädud. Eesti keele õppe võimalused oleksid pidanud Narvas kättesaadavad olema juba 25 aastat tagasi. Õige, oleksid pidanud küll, aga see ei tähenda, et Eesti Keele Maja ei oleks ka praeguses Narvas vaja. Saaks nüüd kuidagi täpsemalt teada, mida seal majas teha saab ning kuidas see narvakate eesti keele õppele kaasa aitab.

Mina isiklikult arvan, et Eesti Keele Maja peaks asuma keset Narva suurimat kaubanduskeskust pesu- ja pesupulbripoe vahel, pakkuma peaks seal tasuta saiakest ja tassi kohvi ning meelitama inimesi eesti keelega tegelema. Keeleõpetamise metoodikaga ning keeleõpetajate õpetamisega tegelesid vanal ajal ülikoolid ning seda võiksid nad ka tänapäeval edasi teha. Ma olen üsna kindel, et selline lihtne keelemaja aitab keeleoskusele rohkem kaasa ning suurendab huvi nii keele kui selle keele kandjate vastu.

Narva taksojuhid saaksid kliente oodates vahepeal majast läbi astuda ning korrata üle kõik vajalikud kümme eestikeelset sõna, mida neil töö käigus vaja läheb. Eestlasena on Narvas takso kasutamine lihtsalt üks piin, sest absoluutselt kõik taksojuhid tahavad kliendi peal oma keeleoskust demonstreerida.

Muuseas, paljud Narvas taksot sõitvad mehed töötavad elektrijaamades ning taksot sõidavad nad vabal ajal lisaraha teenimiseks. See aga viitab juba ühele väga tõsisele probleemile. Või hoopis võimalusele.

Eurotoetuse abil kerkinud TÜ Narva kolledž on pilkupüüdva välisilmega ja kujunenud üheks linna tunnusmärgiks. Foto: Anna Markova

Koliks EASi Narva?

Eesti poliitikutel on plaan luua riigiasutuste kolimisega Ida-Virumaale tuhandeid töökohti. Sisekaitseakadeemia Narva kolimine on mõnes mõttes loogiline, sest Jõhvi on ehitatud edev vanglakompleks ning seal asub vanglate amet.

Töökohti tooks akadeemia küll, aga kas narvakatele? Kas tõesti on piirilinnas olemas need võimekad inimesed, aga me ei tunne neid veel?

Linn saaks endale juurde ühe korrastatud ja hästi valvatud majade kompleksi, kuhu tavalisel Narva inimesel iga päev asja ei ole. Väide, et PPA lahendaks ära oma personaliprobleemid Ida-Virumaal, on üks väga kallis probleemi lahendamise viis. Võib-olla piisaks sellest, kui ehitada PPA töötajatele Narva tänapäevane ja inimsõbralik majutushoone?

Ühe kõrgkooli kolimine on kindlasti nii tehniliselt kui ka sisuliselt võimalik. Loodetavasti suudab kunagi keegi ka sisuliselt selle kolimise kui poliitilise otsuse avalikkusele veenvalt ära põhjendada.

Aga riigigümnaasiumid? Tavalisele narvakale oleksid korralikud üldhariduskoolid tunduvalt olulisemad kui ühe kinnise õppeasutuse saabumine nende linna. Mis veelgi olulisem – uued nüüdisaegsed gümnaasiumihooned oleksid ennekõike motivatsioon elanikele jääda elama piirialale, motivatsioon õpilastele ja õpetajatele. Narva kolledži õppehoone kohatine hõivatus linnaelanike poolt räägib selgesti karjuvast vajadusest uuendada koolihooneid. Aga loomulikult mitte ainult sellest.

Kogu selle töökohtade loomise temaatika juures on huvitav see, et Ida-Virumaale paigutatakse või soovitakse paigutada selliseid asutusi, kus töötab käsuliin.

Aga mis oleks, kui tooks Tallinnast näiteks hoopis EASi Narva? Metropol Peterburi on Narvast ainult 140 kilomeetri kaugusel ning EAS leiaks kindlasti võimalusi üles soojendada suhted Venemaa ettevõtjatega. Võiks mõelda ka ühe majandusministri paiknemisele Narvas. Näiteks ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister koos vastava osa ministeeriumiga võiks koostöös EASiga suhetes Venemaaga korda saata nii mõndagi. Kultuuri- ja majandussuhete kaudu paraneksid siiski kahe riigi suhted ka vaatamata erinevale maailmapildile.

Miskipärast usun ma rohkem sellesse, et nii EAS kui ka ministeerium leiaksid nii Narvast kui Ida-Virumaalt piisavalt haritud töötajaid ja oskuslikke töökäsi, kellel oleks kas või keeleliselt lihtsam Venemaaga töötada. Ning narvalane näeks oma silmaga, et riik on astunud suure sammu parandamaks suhteid naabriga. Ilmselt elavneks tärkav Ida-Viru IT-sektor jõudsasti. Turismivaldkonna edulugu poleks mõtet enam mainidagi.

Võiksime korraks mõelda, kuidas võiks näha Sisekaitseakadeemia kolimist Narva Venemaa. Venemaa propaganda on süütumatestki asjadest suutnud vorpida selliseid lugusid, et hoia ja keela. Aga oletame, et Venemaa võtab vaevaks reageerida Sisekaitseakadeemia rajamisele Venemaa piiri äärde niimoodi, et rajab Ivangorodi FSB õppeasutuse. Ning seal ei hakkaks õppima mitte mõnisada noort, nagu eeldatavalt juhtub Sisekaitseakadeemiaga, vaid ikka uhkelt, nii kaks või kolm tuhat kursanti.

Kõike seda saadaks samasugune jutt, et Venemaa piirialasid on vaja kindlustada ning regionaalse arengu aspekt on ka Venemaa mõistes ülioluline. See kõik on muidugi ainult minu oletus, aga kas me tunneksime ennast hästi, kui selline asi aset leiaks? Mitu tuhat Euroopa Liidu ja NATO suhtes vaenulikult meelestatud noort inimest otse meie piiri ääres.

Loomulikult, Venemaa võib sellise sammu teha ka niisama, ilma et Sisekaitseakadeemia üldse kuhugi liiguks. Samuti on õigus neil, kes väidavad, et oma otsustes oleme iseseisvad ja Venemaa arvamus ei peaks meile väga korda minema. Siiski, Eesti ei ole eraldiseisev rahvuslik vabaõhumuuseum, vaid Euroopa osa, mis paraku asub Venemaa vahetus naabruses.

Miks bassein on tähtis?

Mida siiski tahab narvakas? Suurte väärtuste kõrval, nagu rahu maailmas ja parem elu kõigile, soovib narvakas ennekõike samasuguseid võimalusi endale ja oma lastele nagu Tartus või Tallinnas. 2016. aastal Narvas toimunud (eel)arvamusfestivalil küsisid narvakad, miks ei näe Narva välja nagu Tartu. Kui Tartu spordihooneid ei jõua hästi enam kokku lugeda, siis Narvas ei ole korralikke võimalusi tervisesportigi harrastada, rääkimata tippspordist.

Kui ühe ametist lahkuva Eesti peaministri käest küsiti, mida võiks tema arvates integratsioonipoliitika tõhustamiseks Narvas ette võtta, kõlas vastuseks, et Narva võiks korraliku ujula ja veekeskuse teha. Arusaamatu? Ma võin selgitada. Nimelt ei oleks seda ujulat vaja ainult narvakate heaoluks, vaid sama palju näiteks nendele ettevõtjatele, kes esmaspäeva hommikul saabuvad Narva ja neljapäeva õhtul siit lahkuvad.

Aga kui Narvas oleks midagi teha ka nädalavahetusel, näiteks võimalus käia ujumas, siis võib see ettevõtja mõtlema hakata, et ma parem ei sõida minema, vaid toon hoopis oma pere nädalavahetuseks Narva. Ja ühel päeval avastab see ettevõtja, et ta juba elabki tegelikult rohkem Narvas kui kusagil mujal. Integratsiooniks ei ole vaja basseini, vaid pidevat kohalolu. Selleks aga võib üks bassein vägagi vajalikuks osutuda.

Aeg aru pidada

Narvast lahkus mullu veidi rohkem kui 900 inimest. Nüüd siis elab Narvas ametlikult alla 60 000 inimese. Elanike arv on Narvas vähenenud alates taasiseseisvumisest. Viimasel kümnel aastal ongi vähenemise tempo olnud umbes 1000 inimest aastas. Järgneva kümnendi jooksul kasvab elanikkonna vähenemise kiirus mitu korda. Võib ennustada, et viie aasta pärast elab Narvas 40 000 – 45 000 inimest. Läänest paistvad suurlinna tuled tõmbavad ning ka aeg teeb oma töö.

2004. aastal toimus Narva Fookusseminar, kus Narva remontimata raekojahoones pidas Eesti Vabariigi peaminister avaettekande Narva edasise arengu teemal. Tollel fookusseminaril välja pakutud suundadel on viimased kolmteist aastat liigutud. Narva vanalinna arengu küsimus ei jäta enam kedagi ükskõikseks, Narva kolledži uus õppehoone on avatud ja töötab täistuuridel, Narva linnuses on avatud Põhjaõu ja käib muuseumi uuendamine, Victoria bastion ei ole enam mahajäetud lagunev ajaloomälestis, vaid on avatud kõigile külastajatele. Narva jõe äärne promenaad on üks Eesti uhkemaid.

Kas ei ole mitte aeg organiseerida uus Narva seminar, et mõelda teemal «Kahanev Narva – kuidas edasi?»?  Ülar, Katri, Kristina, Andres, Jaanus, Peeter ja Jüri – kas teeme ära?