Nils Niitra: tean, kes sa oled

Nils Niitra. Foto: Tartu Postimees

Kui ma 2001. aastal talu ostsin, kohtasin igasuguseid põnevaid persoone. Nad sõitsid oma metsatehnika ja tööliste majutamiseks mõeldud haagissuvilaga lihtsalt minu heinamaale ja kui läksin küsima, mis nad siin teevad, sain vastuseks, et «mina tean, kes sina oled, aga sina ei tea, kes mina olen».

Nüüd on osa kantpäid ajanud endale selga ülikonna, aga peale on kasvanud ka noorem põlvkond hästi lõhnastatud ja hoolitsetud tegelasi, kes tegelevad metsaäriga sootuks uuel tasemel. Nad petavad seaduse piiril tantsiskledes inimestelt nende maid ja metsi välja. Kui kantpäid toetas seadusetus, siis uue aja metsavahendajaid toetavad seadus ja riiklikult vaikimisi tolereeritud korruptsioon.

Kui ostame 300-eurose televiisori, kaitseb meid tarbijakaitseamet, aga kui inimesi petetakse raieõiguse müügil väga räigel ja manipulatiivsel moel kümnete tuhandete eurodega, teatab minister Pomerants, et igaüks peaks oma vara ikka ise kaitsma.  

Olen vestelnud pärast viimastel nädalatel ilmunud metsandusteemalisi lugusid hulga selles vallas toimetavate inimestega ja saanud tohutul hulgal infot, mis ajab mind kodanikuna lihtsalt marru. Nende hulgas on suurmetsaomanikke ja suuri metsa ülestöötajaid. Nad istuvad paljudes küsimustes keskkonnakaitsjatega ühte paati, sest leiavad, et keskkonnaministeerium kujutab endast korrumpeerunud süsteemi, mille ülesandeks on mõne üksiku suurettevõtja huvide teenindamine.

Kui küsin keskkonnaminister Marko Pomerantsilt, mida võiks ette võtta lihtsate inimeste kaitsmiseks suurmetsaomanike kasuks toimetavate röövvahendajate eest, küsib ta vastu: on teil mingeid ideid?

Minuga eraviisiliselt vestelnud ettevõtjad kinnitavad nagu ühest suust, et keskkonnaministeeriumi haldusala infolekked teenindavad massiivset korruptsiooni, mille eesmärk on saada väikemaaomanikelt vahendajate ja seejärel suurkontsernide kätte nii palju metsi kui vähegi võimalik. Infoleketele on juhitud tähelepanu juba pikka aega, aga see, et pole võimalik isegi kontrollida, kes infot varastab, on pehmelt öeldes kriminaalne.

Need ettevõtjad ütlevad, et metsaseaduse muutused pühitsevad kitsa kildkonna huve ja Eesti raiutakse puudest peagi lagedaks, et teenindada rajatavat hiiglaslikku tselluloositehast. Aga... see kildkond annab ju erakondadele raha. Keskkonnakaitsjad lepivad sellega, et neile visatakse pärast suurt kisa kompromissina hambusse salumetsade säästmise võimalus. Kui metsandusettevõtja ütleb, et selline lahendus näitab keskkonnaorganisatsioonide nõrkust, siis täpselt nii see ongi. 

Kuulge, Marko Pomerants, ärge oodake ideid, vaid puhastage ise oma süsteem korruptsioonist, infoleketest ja ühesuunalisest lobist. Kaitske väikemetsaomanikke samamoodi nagu suuri. Saage aru, te olete keskkonnaminister, mitte metsatöösturite minister. Või valige endale uus töö miks mitte metsatööstuse liidu juhina. Üks varasem ministeeriumi töötaja ja praegune kantsler vahepeal just selles ametis töötaski.