Juhtkiri: eutanaasiast, tabudeta

Eutanaasia on halastussurm, mille kõige olulisemaks eelduseks on inimese teadlik ja siiras otsus. Foto: Spiegl Caro/Scanpix

Möödunud aasta lõpus kirjutas Postimees 77-aastasest Märt Padarist, kes oli pidanud aastaid ebavõrdset võitlust vähiga, mis oli tolleks ajaks juba kaotatud. Nüüd meie hulgast lahkunud vana mehe soovitus neile, kes jäävad, oli seadustada eutanaasia. Seda oleks ta soovinud ka ise, kuna haiguse selles staadiumis, kui vähisiirded on läinud organismis laiali teistesse elunditesse, on valud juba talumatud ning surm ainus võimalus piinad lõpetada.

Eutanaasial on olnud ajaloo jooksul eri tähendusi, kuid viimastel kümnenditel on selle all üldiselt mõistetud raskelt haige inimese elu ja kannatuste lõpetamist humaansetel kaalutlustel. Eutanaasia ja abistatud enesetapp on legaliseeritud kümmekonnas maailma riigis ning mõnes Ameerika osariigis. Arutelud eutanaasia üle käivad paljudes riikides, muu hulgas Mandri-Euroopa suurimas riigis Saksamaal, aga ka näiteks meie idanaabrite juures Venemaal ja seda ka seadusandjate tasandil. Seoses rahvastiku vananemisega vajab tabudevaba eutanaasiaarutelu ka Eesti ühiskond.

Põhiline küsimus on endiselt selles, kas inimestele tuleks anda voli selle üle, kuidas ja millal surra, kuniks nad on selle üle otsustama veel võimelised, või peaksid nad kuni viimseni oma piinu taluma. Põhilised kaalukivid on selles küsimuses juriidilised ja moraalsed aspektid. Nendes ühiskondades, kus kiriku mõju tugevam, lisandub ühtlasi religioosne aspekt, millel usuleige Eesti ühiskonna puhul ei ole olulist rolli.

Tegu on keeruka probleemiga, kuna õigus surmale ei saa lähtuda ei põhiseadusest ega teistest õigusaktidest – praegusel kujul on see neist paljudega vastuolus –, vaid lääneliku humanismi väärtustest. Samuti on see vastuolus Hippokratese vandega, mis ütleb järgmist: «Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu».

Teiselt poolt on suur osa teadlastest seisukohal, et eutanaasia ei ole vastuolus üldinimlike põhimõtetega, ning kui patsient ei näe edasi elamises mõtet või kannatab piinu, mida on juba võimatu välja kannatada, peaks eutanaasia kasuks otsustamise õigus kuuluma patsiendile või kui viimane on juba seisundis, mis ei luba seda teha, siis patsiendi lähisugulastele. Kas see on õige või vale, kuulub juba bioeetika valdkonda, kus omad poolt- ja vastuargumendid.

Eutanaasia on jäänud Eestis mõneti tabuteemaks, kuid see on teema, millest ei tohi mööda vaadata. Palju on juhuseid, kus need, kes ei kannatanud valusid enam välja, valisid enesetapu. Mis on sellisel puhul patsiendile ja tema lähedastele kergem: kas see, kui inimene läheb sellest elust vaikselt või valib enesetapu näiteks poomise läbi? Need küsimused vajavad põhjalikku arutelu.