Tarmo Pikner: kommunikatsioonitööriistakastist leiti brändpahn

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Eesti õigekeelsuse sõnaraamat sai olulist täiendust – ilmavalgust nägi kommunikatsioonitööriistakast (edaspidi KTRK). Sellega pöörati järgmine kuulsusrikas lehekülg meie riigi märgiotsinguil ja leitigi brändpahn, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Mina sain küll EASi mõttetarkadest õieti aru, et kui inimestele antakse kätte tööriistakast, siis sellega lähevad tööle ikkagi inimesed ise, kellele see kast ehitati. See on nii, nagu lähed Selverisse piima ostma, aga sulle antakse kätte lüpsik ja lähed ise lauta lehma lüpsma. Nii saad täiesti vabalt valida, millise lehma piim maitseb kõige paremini.

Tänaseks on juba suur osa Eesti rahvast saanud tööriistakasti brändpahnast endale meisterdada meelepärase brändi – kes sai oksendava konna, kes end roheliseks nutnud siilipopi või hoopiski lageraies kuusiku. Kui keegi aga tundis hindude kootud kotiriidel ära randrahnu või rändrahnu, siis see oli juba pool võitu.

Rändrahnuga seoses tekivad kahetised mõtted. Kõigepealt on väga positiivne, et pööratakse tähelepanu rändrahnude päritolule. Nimelt on need meie maale rännanud ja rändamine on teatavasti üks tänapäeva võtmetegevusi. See tähendab – rändrahnud pole kohalikku päritolu ja need tuleks õigluse mõttes tagasi viia sinna, kust nad on pärit. Teisisõnu viitab see loogiliselt ekspordi vajadusele, mida kogu selle KTRK looga ilmselt tahetigi saavutada.

Teisalt on aga probleem selles, et mingi aeg tagasi on eestlased endile valinud rahvuskiviks paekivi. Teadagi paekivi ei rända ja pealegi on see karbonaatse koostisega lubjakivi või dolomiit, mitte graniitse ja graniitgneisilise koostisega, nagu on rändrahnud. Kuid kui oli võimalik kivistunud valtsemismudelit muuta, asi siis rahvuskivi nimetust uuendada.

Kas Ee-exit on tulemas?

Väga omapäraselt tähenduslik on asjaolu, et tööriistakasti fotodel on inimesed kellelegi või millelegi selja keeranud. On ju üldteada, et võttes kätte ükskõik millise Euroopa Liidu ametkonna väljaantud trükise, on selles suur hulk fotosid, kus eranditult on kujutatud rühm õnnelike nägudega tegusaid inimesi, kõik rahulolevalt naeratades millegagi parajasti ametis (nagu kujutati nõukaajal plakatitel timurlasi küttepuid lõhkumas või õunapuid istutamas).

Siin seisneb meie KTRK-ga suur erinevus. Kas selja tagant tehtud fotodel kujutatud eestlased lahkuvad koos brittidega pildilt ehk Euroopa Liidust? See asjaolu peaks poliitikuid valvsaks tegema. Või on visuaalides kujutatud viimased rahvuskaaslased, kes lahkuvad välismaale tööle?

Eesti bränd on Pärt ja Taukar

Kuigi vana asja meelde tuletades pidi silmanägemisega halvasti minema, oleks siiski kasulik meenutada varasemaid kuulsusetuid brändimise ettevõtmisi. Eelmine jalustrabav bränd «Welcome to Estonia» täitis igati oma eesmärgi ära. Selle autor Evelin kutsus kõiki Eestisse ja vähemalt üksikud pahaaimamatud lätlased võtsidki kutse vastu ning vaadake, mis juhtus – viiski Ieva Toomas Hendriku ära.

Mäletame, et samal ajal, kui Evelin meisterdas oma saatuslikku märki, tuli disainer Helmet Raja välja vapustavalt elegantse brändiga – «Singing Evolution». Eestlastele kui laulurahvale sobinuksid muusikale viitavad elemendid igati, kuid siin sai saatuslikuks asjaolu, et kõik kümned tuhanded laulukaare all lauljad poleks mahtunud märgile ära.

Kaldun arvama, et muusika valdkonnaga võiks edasi eksperimenteerida. Paneks õige tööriistakasti helisema. Meil on ju omast käest võtta Arvo Pärt, kes kuuendat aastat juba maailma mängituim muusik. Pärt oleks siis Eesti märgil nii-öelda välispidiseks kasutamiseks. Ja sisemiseks kasutamiseks sobiks igati üle-eestiliseks õuelaulikuks kerkinud Karl-Erik Taukar.

Niisiis, brändibänd Pärt ja Taukar. Tööriistakastist saaks viiulikast ja Pärt mängiks esimest viiulit oma «Perpetuum mobilet» ette kandes. Ja kogu eesti rahvas laulaks Taukariga karaoket «Tähti (Aino fondiga) täis on öö». Täitsa Estonishing – ütleks selle peale vabatahtlik hollandlasest brändija Peter Kentie.

---

Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».