Islamiriigiga seotud kahtlusaluste vahi alla võtmine Prantsusmaal

FOTO: SCANPIX

Paljude Süüria konflikti vaatlejate arvates aitab ISISe pealinna Raqqa langemine jõuda võiduni terrorirühmituse üle, kuid see on vale, kirjutab Lähis-Ida ekspert Lorenzo Kamel.

Aleppo langemine eelmisel kuul Venemaa toetusega Süüria presidendi Bashshār al-Assadi vägede kätte on tekitanud järjekordse arutelulaine kodusõja lõpetamise väljavaadete üle. Hoolimata Ankara ja Moskva tagatud hiljutisest üleriigilisest relvarahust režiimi ja enamiku mässuliste rühmade vahel, nõustuvad paljud, et konflikt on lõpust veel kaugel. ISIS ei ole ju millegagi nõustunud ega kavatse seda ka teha.

Vaatlejatel on ühes asjas õigus: sõda Süürias ei lõpe enne, kui saavutatakse võit ISISe üle. Paljud on omaks võtnud arusaama, et terroristide pealinna Raqqa langemine aitab selle eesmärgini jõuda, kuid see on vale.

Raqqa on prantsuse ajaloolase Jean-Pierre Filiu sõnul ISISe terrorirünnakute «operatiivne juhtimiskeskus». Sealt on suunatud näiteks eelmisel kuul Berliinis toimunud jõuluturu rünnakut, milles hukkus 12 inimest, ja 39 inimese tapmist Istanbulis uusaastal. Filiu ja teiste järeldused, et linna langemine on võti Euroopa rünnakute lõpetamisele, ajavad sassi aga kodusõja põhjused, sümptomid ja lahendused. Terrorirühmituse lähituleviku väljavaated on küll seotud oma pealinna saatusega, kuid selle organisatsiooni pikaajaline püsimajäämine ja mõju otsustatakse tuhandeid kilomeetreid eemal.

Mitmeti on ISISe lätteks Saudi Araabia, mis on Süüria ja Iraagi võitlejate päritoluriikide seas välisvõitlejate arvult teisel kohal. Selle on põhjustanud identiteet, mille on kujundanud kaks olulist ajaloolist arengut.

Esimeseks neist oli see, et esimese Saudi riigi rajaja Muhammad ibn Saud võttis 18. sajandi keskel omaks Muhammad ibn Abd al-Wahhābi radikaalsed «puritaanlikud» vaated. See maailmapilt sai hiljem tuntuks kui wahhabism ja mõjutas edaspidi tugevalt kõrberiigi poliitikat ja ühiskonda. Teiseks neist oli kuningas Abdu'l-'Azīzi otsus 1920. aastal viia riiklikult sisse algne al-Wahhābi nägemus. Mitmed saudiaraablased näevadki ISISe tõusus Saudi kuningakoja projekti tõeliste juurte juurde naasmist.

Just wahhabism on ISISe ideoloogia tuum. Terroristlik organisatsioon jagab laiali al-Wahhābi kirjutatud tekste oma Iraagi ja Süüria aladel ning toetub mitmele tema tähtsale õpetusele. Ideoloogilisest vaatenurgast nõuab džihadistide üle võidu saavutamine seega tähelepanu pööramist ultrakonservatiivse usuliikumise rollile ja pärimusele Saudi Araabias.

Operatiivsest vaatepunktist otsustatakse ISISe tulevik suuremalt jaolt Tuneesias, mis on saatnud Süüriasse ja Iraaki kõige rohkem välisvõitlejaid. Tuneesiast on pärit ka Berliini rünnaku läbiviija. Osaliselt on siin võimalik näha ametivõimude läbikukkumist oma noorele rahvastikule piisavate majanduslike võimaluste loomisel, eriti ajal, mil riigi vastne demokraatiale üleminek on tõstnud ootusi. 2015. aastal ütles vaesuse all kannatavast Kasserine linnast pärit 55-aastane Shams Talbi mulle: «Paljud piirkonna noorukid näevad ISISit moodusena oma inimväärikus tagasi saada.»

Äärmusislamistliku terrorirühmituse ridadega liituvate võitlejate arvu vähendamiseks on seega vaja tähelepanuta jäetud piirkondade majanduslikku ja sotsiaalset integreerimist. Vastasel juhul jätkub olukord, kus kriminaalsed grupeeringud nagu ISIS paistavad meeleheitlike noorte tuneeslaste (ja teiste) jaoks kõige usaldusväärsemate sotsiaalmajanduslike võrdsustajatena.

ISISe tulevik on tihedalt seotud ka Prantsusmaaga. Euroopa riikidest tuleb just sealt kõige enam terrorivõitlejaid, mis ilmselt peegeldab maal valitsevat agressiivset sekularismi. Prantsusmaa on üks vaid kahest Euroopa riigist (teiseks on Belgia), mis on riigikoolides keelustanud nägu katvad loorid (niqab ja burka). Belgia kõrval on tegemist ka ainsa riigiga Lääne-Euroopas, mis ei ole Polity andmetel saanud kõrgeimat demokraatia hinnet. Lisaks on 70 protsenti Prantsusmaa vangidest moslemid. Kõik see on aga abiks äärmusrühmituste värbajatele.

ISISe püsimajäämise viimane võtmekomponent on teiste maade (eriti lääneriikide ja olulisemalt USA) valmisolek lõpuks tunnistada, et rõhuvad riigikorrad nagu Saudi Araabias ja Egiptuses on osa probleemist, mitte aga lahendus. Üks Iisraeli endine kindral teatas 2015. aastal Michael Orenile, endisele Iisraeli suursaadikule USAs: «Miks ei julge ameeriklased tõtt tunnistada? Lääne vabaduse kaitsmiseks peavad nad ju hoidma Lähis-Idas türanniat.»

Raqqa langemine on suur võit ISISe üle, aga see ei tähenda ei äärmusrühmituse ega vägivaldsete rünnakute lõppu. Viimased ilmselt jätkuvad, kuigi ehk uutes vormides. Terroriorganisatsiooni lõplikuks võitmiseks peame tunnistama ja kõrvaldama selle mitmed algallikad.


Lorenzo Kamel on ajaloolane Freiburgi ülikooli süvauuringute instituudis (FRIAS), vanemteadur Rahvusvaheliste suhete instituudis (IAI) ja mitteresidendist kaasteadur Harvardi ülikooli Lähis-Ida uuringute keskuses (CMES).

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org