Aivar Pau: oksendav konn

Aivar Pau. Foto: Postimees.ee

Ma pole ammu nii palju vaimustunud inimesi ühes ruumis koos näinud kui möödunud reede lõunatundidel EASi e-Estonia showroom’is.

Kujutan ette, et selliseid ovatsioone võis omal ajal näha Herbalife’i ja Kirby imetoodete värbamis-show’de lõpuhetkil, kõlarites üürgamas «We are the best». Sõin ja jõin seal minagi, suhu sain imehead Napoleoni kooki ja näpu vahele Made in India takukoti, millele peale maalitud... teadagi, mis.

Aga asi pole seltskonnas imelist vaimustust põhjustanud oksendavas konnas, ericsson.com’ilikus fondis, välja pakutud toonikombinatsioonides, wikipedialikus faktikogumikus ja fotodes, millel kõik eestlased millegipärast kaamera poole seljaga, põõsastes siruli või kaltsude vahel segasaunatamas. See kõik on nn ehitusjärelevalve küsimus, mille raames laskem sõna võtta asjatundjail. Kuuldavasti on neil häbi.

Asi on hoopis muus. Asi on lihtsates küsimuses – kes, kellele ja miks? Eelkõige põhiküsimuses, kes on üldse andnud EASile volituse või ülesande võtta Euroopa maksumaksja taskust hiigelsummasid, et asuda seda kõike Eesti ja eestlaste nimel looma.

On need näiteks meie riigiasutused, ettevõtted, vallad, konverentsikorraldajad ja ajakirjandus, kes on ühtäkki otsustanud, et ei saa enam kuidagi läbi ette söödetud ühtsete sõnumite, klantsfotode ja pildiraamideta? EAS, tule appi!? Lollus.

Kui pole selget tellijat, pole ka kindlat eesmärki, sihtrühma ja eeldatavat kliendi rahulolu. Ja siis pole vaja taas rahvast süüdistada, et me ei suuda milleski kokku leppida.

Või kujutleb keegi kuskil Lasnamäe nõlval tõesti, et tuleb näiteks Postimehele kasvõi soovituste vormis ette kirjutama, millised on meie ajakirjanike edasiantavad sõnumid kodumaal toimuva kajastamiseks ja kuidas meie fototoimetus Eestit kujutab. Oh ei, ajakirjanduse väärtuspõhimõtted elavad hoopis mujal kui showroom’i iluruumides.

Samamoodi on Eesti riigiasutustel alles hiljuti valminud ühtne veebikeskkondade disainikontseptsioon – kas tõesti asutakse neis nüüd taas fonte vähe katkendlikumate ja kogelevamate vastu välja vahetama ning vapimärgi lõvide kõrvale ka konnasid, siile ja seeni kaunistuseks heitma?

Täiesti selge on ka see, et iga ettevõte soovib teistest eristuda ning universaalsete disainielementide loomine neile on ette läbikukkunud üritus. Tõsi, aeg-ajalt on ettevõtted ise edukalt kokku leppinud märkides, mis näiteks igati kena suitsupääsukese kujutise kaudu ökotooteid tähistavad. Nii ongi õige.

Tundub, et 2002. aasta ja Welcome to Estonia kaubamärgiga kaasas käinud brändiraamatu läbikukkumine ei andnud tõesti piisavalt põrutavat õppetundi. Kasutama jäi kogu seda kupatust ikkagi vaid EAS ise – siiamaani kaunistab see näiteks veebilehti investinestonia.com ja workinestonia.com ning sadu kriitpaberil voldikuid.

Esimesed päevad pärast uhket esitlust kipuvad kinnitama sama – üldsus ei võtnud seda ettearvatult omaks. Tagajärg: telliti maksumaksja raha eest iseendale iseenda käest veidi brändinodi, pandi kirja iseendaga lähedalt seotud inimestest PR-lugusid ning unustati seejuures loovmeeskonnale raha jagamisel riigihange välja kuulutada.

Vägisi kipub tekkima tunne, et EASil on liiga palju raha. Seejuures on päevavalgele tulnud liigagi palju skandaale, mis näitavad, et selle jagamisega eriti hästi hakkama ei saada. Arengufond pandi kinni, kas nüüd on ehk aeg...

Üks asi meeldib mulle kogu selle jama juures siiski väga. Eestimaa rahvas on selliste nõelapistete tõttu asunud taas pead murdma, kes ta ikkagi õigupoolest on, millised on meie tõelised väärtused, mis teeb meid eriliseks, mis toob meile edu. Sellest küljest vaadates poleks ka miljon eurot sugugi palju kulutatud. Olgem ausad, need väljapakutud kirjeldused on üsna täpselt vastupidised sellele, kes me tegelikult oleme. Suur tänu irriteerimast.

Elu Eestimaal läheb aga omasoodu edasi. Me teeme kõvasti tööd, meil on palju edulugusid nii ettevõtluses, kultuuris kui spordis, meil on soodne majanduskliima. Me oleme uhked, et meil on laulupidu, rukkilill, suitsupääsuke, lipp ja vapp, vaba rahvas ja vaba sõna, jonnakus, jäärapäisus ja usuleigus. Me ei kuula ainult Pärti, meie rahvuskivi on paas ja rahvuskala räim.

Meil on salapärased rabad ja võimsad tammikud. Kanname seda kõike maailmas ringi käes endaga kaasas, kutsume inimesi sellest kõigest osa saama ja unustame ehk ära need kurat teab kelle loodud iluvoldiku suunised.