/nginx/o/2017/01/15/6253295t1h116f.jpg)
Rahvusvaheline terrorism on võidetav, kuid see eeldaks riikide vahel tugevat sõjalist, poliitilist ja luurekoostööd, ütles intervjuus Postimehele möödunud nädalal Eestis kahepäevasel visiidil viibinud Iisraeli parlamendi Knesseti esimees Yuli-Yoel Edelstein.
Kui vaadata maailma poliitilist maastikku, siis leiavad seal keskelt läbi iga 25–30 aasta järel aset kardinaalsed muutused. Need saavad enamasti alguse mõnest ebastabiilsest regioonist. Enne Esimest maailmasõda oli selline piirkond Balkan, enne Teist maailmasõda Ida- ja Kesk-Euroopa. Praegu on püssirohutünni potentsiaali rohkem kui kunagi varem Lähis-Idal.
-Esimest korda pärast külma sõja lõppu on maailm vastamisi uute tõsiste väljakutsetega: terrorism, ebademokraatlike režiimide agressiivne käitumine ja uued territoriaalsed anšlussid. Kas selles situatsioonis on demokraatlike maade ühinemine, mh koostöö NATO ja Iisraeli vahel, reaalne?
Ka mulle ei meeldi, mis praegu maailmas toimub. Kuid oleme juba unustanud, et veel 30 aastat tagasi, kui pool maailma Nõukogude Liidu kontrolli all oli, olid asjad veel hullemad.
Seoses Nõukogude Liidu lagunemise ja külma sõja lõpuga olid paljudel tulevikule romantilised vaated, teiste hulgas ka minul. Tundus, et sünnib unipolaarne maailm, kus ühel poolel kõik positiivsed jõud ja teisel poolel terroristid, diktaatorid ja muud kaabakad. Nii siiski ei läinud ja nagu me näeme, on ka tänapäeva maailmas riigid mingite kummaliste režiimide ja territoriaalsete nõudmistega.
Iisrael on valmis tegema koostööd kõigi demokraatlike maadega, et muuta maailmas midagi paremaks ja leida uuesti tasakaal. Meile on väga tähtsad suhted Ameerika Ühendriikide ja NATOga.
On väga oluline, et jõuaks kohale arusaam, et terroristid ei jagune headeks ja halbadeks. Terrorism – olgu see islamistlik, parem-või vasakäärmuslik – on absoluutne kurjus. Kui see arusaam valitsema pääseb, siis on võimalik sellele tagasilöök anda.
Praegu istuvad Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa, Belgia, Türgi ja Iisrael justkui igaüks omaette paadis ja katsuvad ise terroristide rünnakutele vastu astuda, nagu saavad. Kui jõuaksime tõhusa sõjalis-poliitilise ning luurekoostööni, oleks lootust terroristidega hakkama saada.
-Kaugelt vaadates tundub, et Lähis-Idas on kätte jõudnud tõeline Armageddon. Mis tegelikult toimub?
Mõned aastad tagasi algas paljudes araabia maades käärimine, mida mitte just kõige targemad inimesed hakkasid nimetama araabia kevadeks, eeldades ekslikult, et kui diktaator troonilt tõugata, tuleb asemele demokraatia. Kuid ajalugu tõestab meile vastupidist.
Meie regioonis on üleminek demokraatiale raske ja valulik. Paljudes riikides olid võimul äärmuslikud islamistid, seejärel liberaalsemad jõud ja siis jälle islamistid. Pendeldatakse ühest äärmusest teise.
Piiriküsimus puudutab eriti valusalt Süüriat. Omal ajal tulid kokku Briti ja Prantsuse ohvitserid ning pärast seda, kui oli joodud mõned klaasid head konjakit ja suitsetatud häid sigareid, otsustasid nad, millised peaksid olema koloniaalimpeeriumite piirid Lähis-Idas.
Süüriat ei näe me enam kunagi endisena ning rahvusvahelisel üldsusel tuleb selles suhtes otsusekindlust üles näidata. Võib ju peita ennast ideoloogiliste loosungite taha ja rääkida, et me ei saa sekkuda suveräänsete riikide piiride ümbertegemisse, kuid minu arvates tuleb selles osas võtta vastu otsuseid, mis aitaksid stabiliseerida Lähis-Ida olukorda.
Oluline on toetada sellistes maades nagu Süüria progressiivseid jõude, leida inimesi, kes pooldavad positiivseid muudatusi, ning pidada nendega dialoogi.
Lihtsalt iseenesest ei muutu paremaks mitte midagi. Bandiidid ja terroristid tunnevad ennast hästi seni, kuni neile ei anta vastulööki.
-Esimest korda plaanitakse Iisraeli rajada USA sõjaväebaasi. Kas muutused Lähis-Ida julgeolekuolukorras on tõepoolest sedavõrd kardinaalsed, et säärane vajadus tekkis?
Iisraeli jaoks on sõjaline koostöö USAga olulisim osa meie julgeolekupoliitikast, eriti mis puudutab luure- ja tehnikaalast koostööd. Mitte keegi ei oota, et Ameerika sõdurid, lendurid ja meremehed hakkaksid tegema seda tööd, mida Iisrael peab ise tegema, ehk tagama meie julgeolekut. Midagi sellist pole ega saa olema, kuid Ameerika kohalolek on Lähis-Ida stabiilsuse seisukohalt ääretult oluline.
-Hiljuti avalikustati satelliidifotod, millel on näha, et Venemaa on Süüriasse toonud Iskander-tüüpi raketid. Kas Iisrael näeb Venemaa tegevuses ohtu ja kas te ei karda, et Süüriasse Venemaa poolt kokku veetud relvasüsteemid võivad sattuda valedesse kätesse? Sõda on ju kaos ja paljugi, mis juhtuda võib…
Meile teeb muret, et seda, mida teeb Venemaa Süürias, teeb ta kõrvuti Hezbollah’ga. Meile on põhiline, et venelaste relvasüsteemid ja luureinfo ei langeks Iraani ja Hezbollah’ kätte.
Teeme omalt poolt kõik, et ei tehtaks ränkade tagajärgedega vigu, muuhulgas on meil side Venemaa relvajõududega. Me koordineerime oma tegevust nendega, sest olukorras, kus kõik on pinge all, võib ka üks viga minna väga kalliks maksma. Kui edukad me selles oleme, seda näitab aeg.
-Iisrael on terroristide sihtmärk olnud 1960ndatest, kuid pole kuulda Islamiriigi rünnakutest Iisraeli vastu. Kui suur on Islamiriigist lähtuv oht Iisraelile?
Islamiriik kujutab endast Iisraelile kaudset ohtu. Euroopast on aastakümneid kuulda olnud seisukohta, et Iisraeli-Palestiina konflikt on Lähis-Ida ja maailma keskne probleem. Seoses sündmustega araabia maailmas ja Islamiriigi esiletõusuga on Iisraeli-Palestiina konflikt jäänud tagaplaanile ja paljudele on selgeks saanud, et see on lokaalset laadi.
Islamiriik on rikkunud tasakaalu Lähis-Idas ja on selle poolest ohtlik. Ka Bashar al-Assadi režiim ei erine palju Islamiriigist. Mõlemad on terroristid, lihtsalt erineva orientatsiooniga.
Tuleb vaadata tõele näkku: rahvusvaheline koalitsioon Islamiriigiga võitlemiseks on vajalik ja vaid koostöös on võimalik see terroristlik grupeering hävitada. Enne Islamiriiki rääkisid kõik Osama bin Ladenist. Kui Islamiriik puruks lüüakse, siis võib kindel olla, et selle asemele tekib uus terroristlik grupeering. Ja nii jätkub seni, kuni eksisteerib poliitiline islam, millega veel praegu ei taha keegi maailmas tõsiselt tegeleda.
-Millisena näeb Iisrael oma kohta Lähis-Idas ja maailmas 21. sajandil?
Iisrael on 21. sajandil andnud maailmale tohutu palju arvutitehnoloogia ja meditsiini vallas. Mõnedes riikides kõlab arvamus, et Iisraeli tuleks boikoteerida. Ma ütleksin neile, et alustagu seda boikotti nüüd ja kohe iseendast. Visaku ära oma iPhone, sülearvuti ja ravimid.
Iisrael on oluline eeskuju teistele, näidates, et on võimalik võidelda terrori ja välise agressiooniga ning seejuures jääda demokraatlikuks riigiks. Praegu on paljude Euroopa riikide ees ülesanne ühest küljest mitte kaotada inimlikku nägu ja demokraatlikke väärtusi, kuid teisalt mitte anda Islamiriigile ning teistele terrorigrupeeringutele võimalust neid väärtusi hävitada.
-Miks on lääne meedias sage narratiiv Iisraelist kui kaabakast ja araablastest kui tema ohvritest?
Pärast Teist maailmasõda on terves maailmas levinud veendumus, et nendel, kellel on halb, on alati õigus. Kuid sageli ei vasta see tõele ning sageli pole tõde nende pool, kes halvasti elavad. Palestiina teab seda väga hästi ja on aastakümneid sellele mänginud. Nad ei vastuta mitte millegi eest, ei terroriaktide ega muu eest, kuna neil on paha elada.
Meile räägiti varem, et Gaza sektor kannatab Iisraeli okupatsiooni tõttu. 2005. aastal toodi Gazast ära nii sõdurid kui ka asunikud, kuid sellest ei hakanud parem ei palestiinlastel ega araablastel. Ja kui palestiinlane sõidab veoautoga rahvahulka, siis kostab hääli, et neile tuleb selline käitumine andestada, kuna neil on halb. Kui maailmast kaoks arusaam, et õigus on kõigil neil, kes justkui millegi pärast kannatavad, siis muutuksid paljud asjad paremaks.
-Halb või hea. Kui vaadata, millised õigused on araablastest elanikel nende autokraatsete valitsejatel riikides ja Iisraelis, siis on neil kurioossel kombel viimases õigusi ning vabadusi rohkem. Ning ka elatustase kõrgem…
Omal ajal öeldi mulle: «Te ju ometi mõistate, millises meeleheites inimene oli, kui ta lõhkeseadeldisega bussi peale istus? Inimene on valmis väljapääsmatusest ennast koos teistega ära tapma!»
Vastasin, et ma ei saa sellistest inimestest aru. Mul oli Nõukogude Liidus halvem kui mõnel keskmisel palestiinlasel. Mind ähvardati tappa ja tappa ähvardati ka minu perekonda. Sellegi poolest ei tulnud mulle mitte kunagi pähe mõtet, et võtaksin kätte noa ja tapaksin ära selle KGB ohvitseri naise või lapsed, kes seda ähvardas teha. Mul ei tulnud mõttessegi ennast kuskil rahvasummas koos teistega õhku lasta, ehkki KGB andis endast kõik, et minu elu hävitada. Ühelegi normaalsele inimesele ei tule sellised mõtted pähe.
FAKTIKAST
/nginx/o/2015/11/26/4738655t1hef64.jpg)