Jüri Pino: hüvasti, hääleke, ole siis tubli!

Foto: Raigo Pajula / Postimees

Jaan Kundlale tuleks ausammas panna. Või kui mitte lausa rahvuskivist patsas, siis mingi väike mälestustahvel võiks selle laua küljes riigikogus olla, kus onu istus enne, kui temast sai majoneesionu, sõimleja ja üldse väga halb inimene. Tundus tollal, et halvemat inimest pole selle maa mullal iial tallanud.

Kuigi, kes seda ikka enam nii väga mäletab. Ehk polegi tähtis. Ega siis sellepärast tahvli mõte tulnud. Ega tekst.

Sest tekst võiks olla selline tagasihoidlik, siiski väikese priiskamise korras ja ilu pärast vase peal: «Siin istus mees, kes tegi näitlikuks Eesti valitud rahvaesindaja täieliku puutumatuse ja sõltumatuse kõigest ja kõigist.»

Sest kui keegi mäletab, ei saanud taadist jagu isegi muidu vägev Keskerakond. Viskas fraktsioonist välja – ja mis siis? Kõik, mis oli, jäi ju alles – neli keskmist palka, esinduskulud, mingid teadmata privileegid, mis kõik ju siis oli piisav, et... Istud, jah, taga viimases pingis, aga mis siis?

Mitte üks hammas peale ei hakka, kuni pole kriminaali, kõik on see kurikuulus JOKK.
Kas ei vääriks selline õpetlik näide natuke kauemat jäädvustamist, kui kergesti modereeritavates ja tsenseeritavates kommentaariumides iialgi võimalik on?

Muidu võib ju meelest ära minna. Pisike asjaolu, et «hääle äraviskamist» saab mõista teistki moodi. Räägitakse ju meile enne valimisi ikka, et kui annad liiga väikesele pundile või üksikkandidaadile või siis ülepea valima ei lähe, oled «hääle ära visanud», «hääle raisku lasknud». Anna ikka hästi läbimõeldult, anna, anna.

Anna ära. Kord antud, on see läinud, tagasi võtta enam ei saa. Mis mõnikord ajab kergelt pahuraks. Eriti kui see järjekordne ajastu südametunnistus, kellele hääl läks, osutub olevat nagu nad kõik või nagu nad ikka.

Aga mis sa teha saad. Annaks pärast valimisi kolinal kohtusse, näiteks – mida kõike te mulle lubasite? Kus on õnn, hüveolu ja mis tahes. Ah?

Ei saa ju. Jutud lepingust ei ole üldse nii hapral jääl kõndimine, kui algul tunduda võib. Sest kui hakatagi taga ajama oma õigust, võib teine pool teha suured ausad silmad ja küsida: vabandust, ma lubasin jah, aga ainult neile, kes minu poolt hääletasid. Kas aga teie seda tegite, pole üldse kindel. Tunnismehi on?

Ei ole ju ega saagi olla. Meil on ju salajased valimised. Igaüks eraldi putkas, asi aus ja läbipaistmatu. Kellelgi pole siiani pähe karanud nõuda valimiste läbipaistvust, muuseas. Nagu ka ükski võrdõiguslane pole nõudnud eraldi kabiine meestele ja naistele, et vältida võimalikku ahistamist. Eh ... see läks nüüd untsu.

Seega üsna võimatu on tõestada, et sinu hääl ikka tõesti on kellelegi neljaks aastaks antud. Võib-olla siiski, aga kallis ja keeruline – otsi see valimisjaoskond, otsi see valimiskast, otsi need sedelid ja siis, sõrmejälgede järgi või kuidas. Veel hullem ette kujutada, kuidas kaug- ja elektrooniliste valimiste puhul tuvastada, et andsin, jah, hääle, aga tahaks tagasi.

Pealegi pole seda võimalust ette nähtud. Siin maal viib rahvasaadiku tema kohalt küll surm või tagasiastumine, mõned viisid veel – aga mitte valijad. Tagasi kutsuda sa oma saadikut ei saa.
Ülimalt veider, et nõukapõhiseadus nägi seda võimalust ette. Nii brež­nevlik kui stalinlik (paragrahv 114).

Muidugi saab öelda, et too oli vaid silmakirjalik paber. Muidugi meenutada, et tollased valimised olid tolatsemine. Muidugi saab süüdistada mõnda meest nõukanostalgias.
Kummaline teadmine ikkagi.

Tagasi ja asju tagurpidi pöörama. Hüva, valijal on keeruline tõestada, et ta jäi heauskselt lubadusi uskuma, andis hääle poliitikule ning on nüüd õigustatud nõudma lubaduste täitmist. Vastupidine on aga sama keeruline.

Mis viib targutuseni, kuidas salajaste valimiste ja meie segase valimissüsteemi puhul ikkagi võiks leiduda viis lahti saada rahvaesindajast, kelle teod on osutumas võltsiks ja, olgem ausad, nägu polnud juba alguses meeldiv.

Vaja oleks vaid nii mitut inimest, kui palju tüüp hääli sai, kes väidaksid, et nemad need hääled andsidki ... aga nüüd võtavad hea meelega tagasi, aitäh. Otseses kõnes: sa ei ole enam rahvasaadik, astu alla, rahva keskele tagasi. Nimekiri, allkirjad, isikukoodid, aadressid on lisatud, valimiskomisjonile esitatud.

See poleks ka nii lihtne, sest ega neid paarisaja häälega riigikogujaid enam eriti palju ole. Peaks ikka tõsine viha olema, et mõnisadagi koguda. Samas ... magalalinnaosas mõned majad läbi käia... Kohalikku volikogusse satub palju vähemate häältega. Ise tean.

Ja kui ka asemele astuks praeguse korra järgi sama erakonna asendusliige, siis tollele samasuguse triki tegemiseks läheb vaja juba vähem inimesi. Vähem hääli, vähem vastuhääli koguda. Ning nõnda edasi. Kui ikka jätkuvalt üle viskab.

Mitte isegi inimene, vaid erakond. Eks meile ju kogu aeg koputata südamele, et vali erakonda, mitte inimest – vastupidi oleks see tõenäoliselt lihtsamgi. Keera erakonnale, mitte inimesele.

Miks – aga siks, et mingi tõsiseltvõetav võimalus rahulolematusest märku anda võiks ju olla. Ei muud.