Mikk Sarv: oleme jäänud looduspimedaks

Mikk Sarv

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Loodusnägemine on oluline ja vajalik oskus. Kunagi oli see enesestmõistetav oskus nagu kõndimine, hingamine, ujumine. Tänapäeval, kus oleme harva vahetult looduses, oleme paratamatult sellest oskusest ilma. Kui loodusnägemist pole, võib seda ju käsitleda puudena ehk looduspimedusena.

Looduspimedusega oleme silmitsi, kui me enam puude taga metsa ei oska näha. Kui puud ja puit on peamine ja ainus väärtus, millega metsade majandamisel ja arengukavade tegemisel arvestatakse, vaadates mööda metsast ja loodusest kui tervikust koos kõigi taimede, väikeste ja suurte loomade ning lindudega. Paljud neist tulevad metsa elama alles siis, kui mets on samas paigas saanud kasvada sada või isegi mitusada aastat. Muidugi on sellises metsas vaid puidu kasvatamine kaugel kasumlikkusest, samas on mõõtmatult kasvanud niisuguse metsa väärtus vaimse tasakaalu leidmise ja tunnetamise paigana.

Seda kõike pole võimalik näha, tajuda ja mõista looduspimedana. Looduspimedusega võib kokku puutuda ka üliagaralt loodust kaitstes. Kui lastel keelatakse kevadel mängida võililledega, kuna lilli ei tohi noppida. Võilillede, kivide, käbide ja teiste looduslike mänguasjade asemel plastmänguasjadega mängimine on ju loodusele oluliselt kahjulikum ja koormavam – kui palju loodust on tulnud hävitada plasti tootmiseks naftat puurides! Sama kehtib jõuludeks plastkuuse tuppa toomise kohta. Mõlemal juhul on tegemist laieneva looduspimedusega.

Loodusnägemisega inimene teab, on kogenud ja märganud, milline uskumatu elujõud ja kasvamise vägi on võililledes, kuidas nad asfalti lõhkudes igast väiksemast praost välja trügivad. Või noortes kuuskedes. Vaadake mõne suure kuuse alla, kuhu on kukkunud käbid ja kuuseseemned käbidest – milline noorte kuuskede väli seal laiub! Kuuski kasvab arvutul hulgal kohtades, kus need eales suureks kasvada ei saa – elektriliinide all, kraavide kallastel ja mujal. Sealt tuppa toodud elus puu on pühade ajal hingepidemeks ja sõbraks.

Eelmisel nädalal kõneks olnud hiigelinvesteering kogu meie maa puidutoodangut väärindavasse tselluloositööstusesse kõlab mõistlikult – selle asemel et paberipuud teiste maade tselluloosivabrikutesse vedada on ilmselt kasumlikum väärindada puit kodumaal. Samas võib sellega kaasneda surve meie metsadele, vajadus vähendada raievanust ja suurendada raiemahte, et tehtud investeering ja selleks laenatud raha oleks võimalik tagasi maksta.

Samasugune nõiaring, vajadus liisitud metsatehnika eest liisingumakseid teha, võib olla ka üks põhjus, miks nii hädasti on vaja metsaseadusesse muudatusi. Kindlasti on metsamehed palju looduses käinud, kuid sellest ei piisa loodusnägemiseni jõudmiseks.

Mu ema Veata Sarv pani kirja oma mälestuse, kuidas mu vanaisa Juhan Nutt loodusnägemisest kõneles: «Kui ma Ahja mõtsan karjan käve…» Nii alustas mu isa alati juttu, kui meie loodusnägemisest midagi puudu jäi.

«Linnupesa juures ei tohi hingata ega hambaid näidata, muidu lind jätab pesa maha,» rääkis ta ikka. Ebausk või pedagoogika? Küllap viimane, sest kaua laps ikka, suu ja hing kinni, pesa juures vahib!

Isa tundis igal linnul juba häälest, kas tal oli siin lähedal pesa, kas pesas olid munad või pojad, kas ta kardab meid või tunneb usaldust… Karjapõlvest oli pärit ka isa viiulimänguoskus, kasetohuga ööbiku moodi laulmine, käo kukkumine, palju punumisvõtteid, sõlmede nippe, nikerdamisi jne.

Mõtlen teatud kadedusega, mida see «külakarja ülikool» mu isale ja tema karjakaaslastele andis. Kahtlemata selge ja elukestva loodusnägemise, ta ei kannatanud kunagi looduspimeduse all. Ja teadmise, et maailm on üksteise aitamise ja toetamise paik olnud loomisest alates. See on alati kaalunud üles võitlemise ja üksteise vaenamise – muidu poleks meid lihtsalt enam olemas.

Tagasi üles