Joosep Värk: aitäh, unistuste president Obama (75)

Joosep Värk
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joosep Värk.
Joosep Värk. Foto: Postimees

Hoiatus: inimesed, kellele ei meeldi jutt unistustest, peaksid selle kommentaari vahele jätma.

Ma mäletan selgelt päeva nädal aega vähem kui kaheksa aasta eest. Ma olin jõudnud koolist koju ja vaatasin CNNist, kuidas Barack Obama ametisse vannutati. Ma mäletan rahvamasse, mis ulatusid katkematult Lincolni memoriaalist kuni Kapitooliumi esiseni välja.

Obamast sai minu mäletamises kolmas USA president. Ja kuigi mulle meeldis väga ka Bill Clinton, oli Obamas midagi erilist. Kui ma kaheksa aastat hiljem tema ametiajale mõtiskledes tagasi vaatan, siis kangastub minu silme ees sõna «unistus».

Ma olin tol ajal keskkooli lõpuklassis. See on paljude inimeste elus aeg, mil pea on tulevikule suunatud mõtetest paks. Ja kuigi ma ei saa öelda, et iga päev viimase kaheksa aasta jooksul oleksin ma mõelnud Obamast või tema mõjust, siis temaga kaasnev fluidum on minu ja ma usun, et teatava osa minu põlvkonnakaaslaste jaoks olnud väga inspireeriv jõud. Miski, mis paneb unistama ja uskuma, et kõik on võimalik. Ta on minu jaoks ka lootuse sümbol.

Tema ametiajal on toimunud palju muutusi, mida pole võimalik joonlaua või kraadiklaasiga mõõta, kuid mis on muutnud läänemaailma palju enam selliseks paigaks, kus mina elada soovin. Ta on andnud lootuse paljudele vähemustele.

Näiteks mustanahalistele, kelle seas on täna ilmselt palju enam neid, kes usuvad, et kui nad teevad endast kõik oleneva, võib neist ühel päeval saada ükskõik kes. Kasvõi USA president. Või näiteks LGBT kogukonnale, kellele on antud signaal, et neil on õigus olla õnnelikult või õnnetult abielus nagu kõigil teistel. Et kaks täiskasvanud inimest võivad otsustada ennast pühendada üksteisele soost sõltumata ning riik seda ka tunnustab.

Aga ta on näidanud ka seda, et isegi naftasõltuvuses suurriigi presidendina on võimalik toetada kliimalepet, mis sunnib kõiki maailma riike kliimamuutustele vastu seisma.

Ent ma usun, et kõige suurem väärtus, mida Obama minu põlvkonnale andis, on see, mida ta rõhutas ka oma lõpukõnes: muutused on võimalikud. Aga selleks, et muutused saaksid toimuda, peavad need kõigepealt tekkima inimese enda peas ehk muutused sõltuvad meist kõigist.

Juba vaatan videoid Obama erinevatest kõnedest tõelise heldimusega, viimasel ajal isegi õnnepisar silmis. See, mis tulemas on, hirmutab mind, ning selle valguses tundub Obama aeg iseäranis helge. Eriti see päikseline päev, mil ta Tallinnas käis ja ühe aastakümneteks meelde jääva kõne pidas.

Mõistan, et see on väga idealistlik jutt, aga unistused seonduvadki ideaalidega. Loomulikult on ta teinud vigu, aga neid loevad üles juba teised kommentaarid. Ma loodan, et nädala pärast ametisse astuv president pakub teatavale osale inimestest samasugust lootust ja usku paremasse homsesse, kui pakkus Obama minule. Näiteks neile inimestele, kes seda juttu kommenteerivad.

Aitäh, unistuste president!

Kommentaarid (75)
Copy
Tagasi üles