Eluliini vastulause Sass Hennole: vägivalla ohvrid ei jää abita

Eda Mölder Foto: Erakogu

Kirjanik ja lähisuhtevägivalla vastu võitlev aktivist Sass Henno paneb arvamusloos kirja rea hinnanguid nii riigi kui ka mitme oma tööle pühendunud organisatsiooni suhtes – selleks on tal täielik õigus. Kuid samas esitab ta faktidena väiteid, mis kahjustavad eelkõige neid, kel õiget infot eluraskustega toimetulekuks vaja on, kirjutab Eluliini juht Eda Mölder.

Poleemika selle üle, et neli vägivalla all kannatanud naiste varjupaika ja nõustamiskeskust on saanud uue juhi, on muutunud tüliks, mis taas kahjustab kõige enam kõige nõrgemaid – haiget saanud naisi ja emasid, kellele antakse sõnum «enam ei saa te mingit abi».

Alustame algusest. Sellest aastast juhib MTÜ Eluliin nelja naiste varjupaika-nõustamiskeskust: Harjumaal, Raplamaal, Järvamaal ja Läänemaal. Muide, otsus hankel osaleda sündiski Lääne Elu artikli «Naised jäävad tänavale, sest keskus sulgeb uksed» peale. 

MTÜ Eluliin koos Tallinna Naiste Kriisikoduga osales sotsiaalkindlustusameti hankel ja võitis tänu sellele, et pakkumine oli professionaalne, läbimõeldud, abivajajatele mitmekülgset tuge võimaldav ning kõige soodsam. Ehkki Sass Henno väljendas arvamust, et leitud on ebapädev odavpakkuja, on tõde teisal: üldkulusid saab märkimisväärselt vähendada, kui administreerimise peale kuluv raha on sendi täpsusega läbi mõeldud.

Eluliini tugevuseks on keskjuhtimine, mis annab nn mastaabiefekti, kus üks juhtkond ja finantsjuht saavad tegeleda mitme abisuunaga. Samasugune mastaabiefekt toimib ka haldusreformis – valdade liitumine muudab nende majandamise läbimõeldumaks ja ökonoomsemaks.

Veidi Eluliinist

Eluliin alustas 20 aastat tagasi eestikeelse usaldustelefoniga. Kuna abi vajasid ka inimesed, kellel oli kergem end väljendada vene keeles, avati venekeelne usaldustelefon. Kuna paljud helistajad vajasid nõustamist spetsiifilistel teemadel, näiteks uimastid ja aids, avati usaldustelefon, mille nõustajad suudavad eesti ja vene keeles konkreetsetel teemadel abivajajaid toetada.

Algul said abivajajad tuge vaid öötundidel ja telefonitsi, ent sellest jäi väheks. MTÜ Eluliin võitis hankekonkursi ning lõi Tallinna Psühholoogilise Kriisiabi, kuhu tallinlased saavad tulla päevasel ajal professionaalse nõustaja või psühholoogi juurde vastuvõtule. Ööpäev sai kaetud.

Mõned probleemid on nii suured, et kuitahes hea nõustamine neid ei lahenda. Vaja oleks muuta kogu senist elu, kuid seda on keeruline teha ilma reaalse toeta. Abistamaks inimkaubanduse ohvreid ja prostitutsiooni kaasatud naisi, loodi Eluliinis kolm keskust: Atoll Tallinnas, Toome Tartus ja Ava Jõhvis. Keskustes pakutakse abi nii naistele kui ka meestele, kes on langenud inimkaubanduse ohvriks ja/või soovivad prostitutsioonist väljuda. Selle töö alast kompetentsi on Henno võtnud halvustada kui teadmatust naistevastasest vägivallast.

Langeda ohvriks oma kodus on kahtlemata erinev kogemus ohvriks langemisest kodust või koduriigist väljas, kuid kindlasti on neil üks ühine nimetaja – keerulisest olukorrast väljumiseks on vaja palju abi. Mitte ainult spetsialistidelt, vaid põhimõtteliselt kõigilt riigi elanikelt – meie töö võimaldamiseks vajalik raha on Eesti riigi maksuraha ning seda tuleb kasutada säästvalt ja lugupidavalt.

Viimne kui kannataja on väärt abi

Mida vajab vägivalla ohver? Teekond iseendani on pikk ning selle jooksul läheb vaja palju tuge erinevatelt spetsialistidelt. Lisaks elementaarsetele teemadele – inimlik suhtumine, lugupidav kohtlemine, võimalus olla koos lastega turvalises keskkonnas jne –, on vaja ka palju professionaalset abi: psühholoogi, juristi, lastekaitsespetsialisti, arsti ja sageli veel mitme spetsialisti oma. Abi on võimalik – ja riigi jaoks mõistliku hinnaga – kui seda osutavad koostöös mitme organisatsiooni esindajad ning õla panevad alla ka kohalikud omavalitsused.

Hanke võitmine tõi Eluliinile kaasa ülikiire tööperioodi – senisest juhtimisest tekkinud kitsaskohad vägivalla ohvriks langenud naiste aitamisel tuli lahendada väga kiiresti, et abivajajate jaoks ei tekiks aega, mil nad abi ei saa. Meediakajastuse ning enese tutvustamisega oli plaan alustada siis, kui töö on reaalselt käimas ning teha seda esmalt seal, kus infot enim vaja läheb – maakonnalehtede tasandil.

Meie vastu suunatud meediarünnak maandus paraku sinna, kuhu ta iial poleks tohtinud jõuda – otse ohvrite niigi väga haprasse lootusesse, et nende elu kunagi paremaks ja turvalisemaks võiks muutuda.

Lühidalt – me oleme olemas ja me oleme valmis aitama naisi ja lapsi, kelle jaoks kodu ja elu on olnud ebaturvalised. Meie tähendab antud kontekstis Eluliini, Eesti Naisjuristide Liitu, Tallinna Naiste Kriisikodu, sotsiaalkindlustusametit ja kõigi nende omavalitsuste spetsialiste, kus me tegutseme. Me ei ole odavad, me oleme targad ja säästlikud ning me oleme veendunud, et viimne kui inimene on väärt turvalist elu ja professionaalset abi.