Urmas Sule

FOTO: Urmas Luik

Eesti tervishoiu rahastamine vajab kiiresti põhimõttelisi poliitilisi otsuseid, kirjutab Eesti Haiglate Liidu juhatuse esimees Urmas Sule. Kollektiivleppe läbirääkimistel on tervishoiutöötajad ja tööandjad jõudnud enam-vähem ühisele arusaamale, milline on kriitiliselt vältimatu palgatase. Praeguse rahastamiskorraldusega pole sellist palka aga võimalik maksta.

Kokkuhoidlik talunik otsustas aretada hobuse, kes mitte midagi ei söö. Mõeldud, tehtud. Peremees andis hobusele iga päev järjest vähem süüa ja oleks peaaegu mittesööva hobuse välja aretanudki, ainult et hobune suri päev enne tulemuseni jõudmist.

Seda vana anekdooti on tervishoiuasutuses viimasel ajal sageli kuulda olnud, sest paralleel tervishoiusüsteemi rahastamisega on ilmne. Haigekassa eelarvest võtavad aina suuremaid suutäisi haigushüvitised, sest ravikindlustatud inimeste palgad on kasvanud. Samuti tulevad turule uuenduslikud ja paraku ka kallimad ravimid, kuid on loomulik, et ka Eesti patsiendid saavad osa meditsiiniuuendustest. Eespool öeldut võimendab veelgi meie inimeste keskmise eluea pikenemine ja sellest tingitud vajadus uute teenuste järele. 

Haigekassa eelarve kolmas komponent on haigetele osutatud raviteenused. Haigushüvitised ja ravimite kompensatsioon on avatud kohustused. Need tuleb välja maksta. Teine on lugu tervishoiuteenustega. Neile jääb see, mis üle, kuna teenuste osutamist saab lepingutega piirata. Seda ongi tehtud. Vahest liigagi jõuliselt. Ravijuhtude ja iseäranis statsionaarsete ravijuhtude arvu haiglate ravi rahastamise lepingutes on aga haigekassa alates 2013. aastast olnud sunnitud pidevalt vähendama. Probleemi võimendab asjaolu, et lõviosa tervishoiu innovaatilistest ja kallitest teenustest asub siin eriarstiabi eelarvereal.

Patsientidele tähendab see pikemat ootejärjekorda, mis omakorda pikendab aega, mil inimene on sunnitud töölt eemale jääma ja mille tõttu tema elukvaliteet ning panus töötegijana oluliselt kannatavad. Miks siiski tekib aasta lõpus olukord, kus plaanilist operatsiooni ootav patsient saab teada, et tema järjekord on mitme kuu võrra edasi lükkunud?

Mida vähem plaanilisi ravijuhte haigekassa tellib, seda suuremaks kujuneb erakorraliste haigete proportsioon. See omakorda võimendab hüppeliselt iga järgmise ravijuhtude kärpe mõju plaaniliste haigete ravi korraldamisele. Iseäranis keeruline on seejuures tõmmata piiri plaanilise ja erakorralise sekkumise vahele psühhiaatrias ja paljudel sisehaiguste erialadel.

Haigekassa eelarvepuudujäägi kritiseerijad on süüdistanud haiglaid soovis osutada põhjendamatult palju teenuseid rahateenimise eesmärgil. See ei vasta tõele. Rahvusvaheliste uuringutega mõõdetakse küll eelkõige riikide tervishoiusüsteemide efektiivsust, kuid mõõta saab ka ka elanikkonnale osutatavate teenuste põhjendatud mahtu.

Efektiivsuse all mõistetakse seda, kui palju on iga tervishoidu suunatud euro eest  võimalik teenuseid saada. Eesti tervishoiusüsteem on efektiivsuse mõttes olnud aastaid maailma tipus ja rahvusvahelistel konverentsidel tuuakse meid näiteks ja eeskujuks. Sealhulgas tuuakse viimase ajal Eestit ka murelikuks näiteks, sest efektiivsus on saavutanud taseme, kus võnge erakorralise abi vajaduses mõjutab liiga tugevalt plaanilist ravi.

Haigekassa on pidevalt kriitiliselt monitoorinud teiste riikide andmeid, kui suures mahus raviteenuste osutamine oleks põhjendatud ja vajalik. Eesti kohta võib kindlasti väita, et riiklikult rahastatavaid teenuseid ei osutata liiga palju. Pigem on oht, et patsientidele võivad vajalikud raviteenused jääda kättesaamatuks. Kõige kriitilisematel andmetel on mõistliku taseme saavutamisest puudu suurusjärgus 76 miljonit eurot aastas. Selle summa lisandudes oleks võimalik osutada tervishoiuteenuseid elanikkonna vanust ja struktuuri arvestades mõistlikus mahus.

Haiglatele on prioriteet loomulikult patsiendid. Aga patsientide prioriteetsust saavad praktikas realiseerida vaid raviasutuste töötajad, mistõttu ongi viimased tervishoiuvaldkonna kalleim vara. Nii kujundlikult öeldes kui ka raha mõttes. Ilma kompetentsete töötajateta ei saa osutada ühtegi tervishoiuteenust. Eesti arste ja õdesid oodatakse avasüli nii Soomes kui ka paljudes teistes riikides. Meie tervishoiutöötajate hea ettevalmistus, professionaalsus ja töösse suhtumine teeb neist kõrgelt hinnatud tööjõud igal pool maailmas. Tööjõu vaba liikumine on olnud väga tõsine probleem meie tervishoiusüsteemile juba palju aastaid.

Kollektiivleppe läbirääkimistel oleme jõudnud tervishoiutöötajatega enam-vähem ühisele arusaamale, milline on kriitiliselt vältimatu palgatase. Tervishoiuteenuste rahastamise praeguse mahu juures ei ole see palgatase tervishoiuasutustele aga kindlasti jõukohane. Üle poole haiglate eelarvest moodustavad tööjõukulud. Ravilepingute mahtu kriitiliselt vähendades ei ole võimalik palka vähendamata või töötajaid koondamata enam toime tulla. Koondamine pole aga tervishoiutöötajate defitsiidi tõttu võimalik. Lisaks täidavad aktiivravihaiglad olulist rolli elutähtsate teenuste osutajatena riiklike eriolukordade lahendamisel. Selle rolli täitmine pole aga rahastatud ja see tuleb kindlustada plaanilise tööga teenitud vahendite arvel. Nokk-kinni-saba-lahti-olukord.

Kõike kokku võttes tähendaks ravimahu jätkuv vähendamine seda, et tervishoiutöötajate palk peaks tulema patsientide vajaduste arvelt, milleks haiglad kindlasti valmis ei ole. Seetõttu on nii haiglate liit kui ka tervishoiutöötajate esindusorganisatsioonid pöördunud peaministri ja kogu valitsuse poole, et saada valitsuse seisukoht, kuidas on kavas tagada inimestele vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus lähiaastatel ja kuidas kujundada tervishoiu pikaajalise rahastamise jätkusuutlikud alused.

2017. aasta keskne küsimus tervishoius on eriarstiabi vähenenud kättesaadavus. Riigieelarve kolmanda lugemisega tervishoidu suunatud 10 miljonit eurot oli küll vajalik samm, kuid pakub mõningast leevendust vaid üksikutele erialadele. Samm õiges suunas on see küll kindlasti.

Tervishoiu pikaajalise rahastamise küsimused on arutelu all juba pikki aastaid, kuid seni edutult. Peaminister Jüri Ratas on oma kirjas väljendanud vajadust ja valmisolekut probleemiga kiiresti tegeleda. Nüüd ootavad langetamist poliitilised põhimõttelised otsused. Kollektiivleppe läbirääkimised on taas need teemad päevakorda toonud ja leppe saavutamiseks on möödapääsmatu ka otsuseid langetada.

Ettepanekutena on kõlanud idee viia haigushüvitiste maksmine haigekassa eelarvest välja, tasuda pensionäride eest sotsiaalmaks riigieelarvest ning lähemas perspektiivis lubada haigekassal kasutada aastatega kogutud reserve ning tõsta kolme aasta perspektiivis ka rahastamistaset. Kombineerituna võiksid need anda kindlasti soovitud tulemuse.

2017. aasta tuleb tervishoiusüsteemile murrangulise tähendusega. Kas ja kuidas suudavad poliitikud ja tervishoiuvaldkonna otsustajad kokku leppida tervishoiu kestlikus rahastamises? Kas püüame jätkuvalt viia ellu soovunelmat aretada välja hobune, kes ei söö, või lepime kokku mõistliku ja töötava tervishoiu rahastamismudeli? Eesti inimesed ja ka tervishoiutöötajad väärivad kindlustunnet. Haiglad on selleks, et patsiente ravida, mitte selleks, et ravijärjekordi hallata ja haigete inimeste kannatusi pikendada.