FOTO: Urmas Nemvalts

Tarkust pole kunagi liiga palju, aga on hetki, mil tuleb otsustada

Postimehe lugejaid pole kunagi olnud põhjust kahtlustada rumaluses ning vaevalt homnegi päev selleks põhjust annab. Demokraatia ideaal on ju see, et oma tuleviku korraldamisest huvitatud ja informeeritud kodanikkond langetab valikud.

Püüdkem siis koos ideaali poole, teades paratamatust, et tarkust ideaalse otsuse tegemiseks pole kunagi piisavalt, aga on hetki, mil tuleb otsuseid langetada. Hiljemalt homme tuleb meil kodanikena öelda, milliseid erakondi ja konkreetseid poliitikuid soovime järgneval neljal aastal Eesti riigiasjade ajajatena näha.

Sel korral on isegi väga tähelepanelikud poliitikavaatlejad hädas, kui küsitakse, mis on olnud valimiskampaania peateema. Võib-olla on ühe «suure vastanduse» puudumine olnud hoopis hea.

Selle puudumine on jätnud aega ja ruumi paljudel teemadel arutlemiseks. Üks teema pole tõmmanud kodanike tähelepanu ära meie tuleviku jaoks üliolulistelt, ent väiksema välise säraga valdkondadelt.  

Paljud vaatlejad on esile toonud, et ajakirjandus on seekordsete valimiste eel teinud oma tööd hästi ja mitmekülgselt. Poliitikute väitlusi on olnud rohkelt ning loodetavasti on need aidanud teil selgust saada nii kandideerijate programmides kui ka selles, kui asjatundlik, loov ja uuendusmeelne üks või teine kandideerija on.

Eraldi võib esile tuua interneti-ajakirjanduse rolliotsinguid seekordsete valimiste eel. Näiteks postimees.ee on koostöös väitlusseltsiga poliitikuid proovile pannud ning avaldanud järjekindlalt politoloogide päevakohaseid kommentaare.

Erinevate elualade asjatundjate kaasamine tinglikult väitluste kohtunikeks on samuti olnud valdavalt hea. Neis asjus, kus õpetatud eksperdid ühte kindlat ja õiget vastust teavad ning me kõik seda ka õige vastusena tunnustada suudame, polegi ju tegelikult poliitilisele valikule ruumi.

Niisiis, tõesti head kohtunikud olid need, kes ei püüdnud valijate eest poliitilist valikut ära teha, vaid suutsid selgitada, mille vahel meil põhimõtteliselt üldse valida on.  

Omaette valijat abistavad «kohtunikud» on olnud hea valimistava valvurid. Võib öelda, et tähtsaim nende tegevuse juures on, et kandidaatide sigadused pole jäänud märkamata, tähelepanelikku kodanikku pole jäetud üksi. Valimistel on meil võimalik sigatsejaid karistada.

Ent eelkõige tuleb silmas pidada, et valime Eesti tuleviku korraldajaid. See on tõsine otsus, mille igaüks ise oma parema äratundmise järgi tegema peab. Veerand miljonit kodanikku on eel- ja e-hääletamise ajal oma valiku juba teinud. Ülejäänuile jääb vaid soovida: minge ja valige!