Taavi Minnik: Super-Putin

Kronen Zeitungi esikaas Foto: Kronen Zeitung

Kui jälgida viimasel ajal lääne meedias Vladimir Putini kohta ilmuvat, siis juurdub veendumus, et tegemist on superkangelasega. Pahaks hakanud Supermani või mõne Mefistotelese-laadse kavalpeast deemoniga, kes käib läänemaailma ja oma naabreid kiusamas. Kes nüüd sekkub ka lääneriikide valimistesse, aidates USA presidendiks Donald Trumpi, ja tont teab, võib-olla saadab sel aastal pensionile Frau Merkeli ning paneb Prantsusmaal pukki Le Peni napakavõitu tütre, keda ajakirjandus tituleerib küll parempopulistiks, kuid kes propageerib meetmeid, mis pole parempoliitikutele omased, näiteks pankade riigistamist.

Kahtlemata on vähemalt üks inimene maailmas selliste ärevate pealkirjade ja uudiste üle rohkem kui õnnelik – see on loomulikult Vladimir Putin ise. Kuid sellegi poolest kujutatakse Venemaad selgelt kavalama ja võimekana, kui ta tegelikult on. Kremli avalik sekkumine mõne lääneriigi valimistesse ja häälekas toetus ühele või teisele kandidaadile oleks kontraproduktiivne, kui jutt ei käi munitsipaalvalimistest Tallinnas või Riias. Kremli jaoks pole pärisoriste satelliitide võit (milleks muuks kui poliitiliseks pärisorjuseks pidada Mailis Repsi kommentaari, et Keskerakonna uued juhid ei julge annulleerida koostöölepet Ühtse Venemaaga) munitsipaalvalimistel, aga sedavõrd ahvatlev kui üldvalimistel.

Viimastel nädalatel on palju tähelepanu pälvinud häkkerirünnakud Ameerika demokraatide serverile. Tegemist on ääretult segase looga. USA luureagentuuride esindajad ja mitu poliitikut on teatanud, et rünnakute taga seisab osaliselt Venemaa, kuid seda järeldust pole kinnitatud arvestatavate tõenditega (räägitud on kirillitsaga klaviatuuridest jms). Võimatu on tõendada, ka meedias levivat infot, nagu oleks Trump juba 2013. aastal vägistanud Moskvas FSB agente (ning toime pannud muid perverssusi), kes teda nüüd šantaažiga ähvardavat.

Seda, et rünnaku taga seisab Venemaa, on iseenesest raske tõendada, kuid vägisi jääb mulje, et kogu loole on mitu vinti peale keeratud. Esiteks selleks, et ahendada Donald Trumpi administratsiooni välispoliitilist mänguruumi suhetes Venemaaga ja välistada diile. Mis puutub suhetesse Venemaaga, siis siin valitseb demokraatide ja vabariiklaste vahel konsensus ja igasugu Tillersonidel ning Trumpidel, olgu nad nii ekstravagantsed isiksused kui tahes, ei jää selles süsteemis, milles neil tegutseda tuleb, üle muud kui seda konsensust toetada.

Teiseks on sellest huvitatud demokraatidest poliitikud, kel on tarvis põhjendada partei ajaloo suurimat läbikukkumist. Miks muidu otsustati reageerida enne 2016. aasta septembrit tehtud rünnakutele neli kuud hiljem? Siin peitub aga oht, et kui meedia ja demokraadid häkkimisteema ülepaisutamisega ühiskonna ära tüütavad, võib efekt olla vastupidine ja Donald Trumpile välispoliitikas tegutsemisvabadust lisada.

Oletada võib Venemaa seotust häkkerirünnakutega, kuid tegu on erakordse lollusega, kuna jälgi ei suudetud peita ja teiseks, mis kasu sellest loodeti saada? Võimalik, et seda tehtigi teadlikult räpaselt, et kultiveerida teadlikult hirmu Venemaa küberrünnakute ees ja tekitada segadust. Ka eelseisvate Prantsuse ja Saksa valimiste tulemusi võivad veel mõjutada mitmesugused tegurid alates majandusest ja lõpetades terroriohuga, kuid mitte Venemaa sekkumine.