Kahtlemata on vähemalt üks inimene maailmas selliste ärevate pealkirjade ja uudiste üle rohkem kui õnnelik – see on loomulikult Vladimir Putin ise. Kuid sellegi poolest kujutatakse Venemaad selgelt kavalama ja võimekana, kui ta tegelikult on. Kremli avalik sekkumine mõne lääneriigi valimistesse ja häälekas toetus ühele või teisele kandidaadile oleks kontraproduktiivne, kui jutt ei käi munitsipaalvalimistest Tallinnas või Riias. Kremli jaoks pole pärisoriste satelliitide võit (milleks muuks kui poliitiliseks pärisorjuseks pidada Mailis Repsi kommentaari, et Keskerakonna uued juhid ei julge annulleerida koostöölepet Ühtse Venemaaga) munitsipaalvalimistel, aga sedavõrd ahvatlev kui üldvalimistel.
Viimastel nädalatel on palju tähelepanu pälvinud häkkerirünnakud Ameerika demokraatide serverile. Tegemist on ääretult segase looga. USA luureagentuuride esindajad ja mitu poliitikut on teatanud, et rünnakute taga seisab osaliselt Venemaa, kuid seda järeldust pole kinnitatud arvestatavate tõenditega (räägitud on kirillitsaga klaviatuuridest jms). Võimatu on tõendada, ka meedias levivat infot, nagu oleks Trump juba 2013. aastal vägistanud Moskvas FSB agente (ning toime pannud muid perverssusi), kes teda nüüd šantaažiga ähvardavat.
Seda, et rünnaku taga seisab Venemaa, on iseenesest raske tõendada, kuid vägisi jääb mulje, et kogu loole on mitu vinti peale keeratud. Esiteks selleks, et ahendada Donald Trumpi administratsiooni välispoliitilist mänguruumi suhetes Venemaaga ja välistada diile. Mis puutub suhetesse Venemaaga, siis siin valitseb demokraatide ja vabariiklaste vahel konsensus ja igasugu Tillersonidel ning Trumpidel, olgu nad nii ekstravagantsed isiksused kui tahes, ei jää selles süsteemis, milles neil tegutseda tuleb, üle muud kui seda konsensust toetada.
