Naistepäev sada aastat hiljem: lilled ja barrikaadid

Foto: Ladyfest

Sel aastal möödub sada aastat sellest, kui esimest korda tähistati rahvusvahelist naistepäeva. Feministlik kunstnik Mare Tralla nendib, et selle asemel et olla naiste ühtehoidmise päevaks, on sellest saanud päev Koit Toome ja närtsinud nelgiga.
 

Minus kui Nõukogude ajal kasvanud naises tekitab naistepäev vastakaid tundeid. Ühelt poolt väärtustati tol päeval tõepoolest naisi, sest see oli ametlikult nende päev.

Seevastu puudus kalendris päev, mis oleks otseselt märgitud meestepäevana (kui välja arvata armee aastapäev, mille puhuks vähemalt meie koolis pidid tüdrukud poistele salle kuduma). Viimases sisaldus teatud ebavõrdsus, sest poistel ei tulnud tüdrukute meelespidamiseks midagi nädalaid ette valmistada.

Enamasti seostubki naistepäev naistele formaalselt lillede kinkimisega, millega justkui loodeti korvata sellele eelnenud aasta jooksul puudunud tähelepanu, ebavõrdset või lausa vägivaldset kohtlemist, vaatamata ametlikule võrdõiguslikkusele.

Enamasti ei toonud see päev kaasa naise ühiskondliku rolli olemuslikku väärtustamist ega naiste saavutuste, loomingu ja muude tegevuste tähtsustamist, küll aga naise naiseliku, teise, tema kui nõrgema poole hetkelist väärtustamist mehe tehtud kingitusega.

Naistepäev sündis võitlusest naiste õiguste eest ja vajadusest näidata omavahelist solidaarsust, mitte naissoo kui nõrgema soovist, et mehed neile lilli kingiks. Üksteisele tuleks lilli kinkides ja armastust välja näidates tähelepanu pöörata kogu aasta jooksul, mitte ühel päeval, mille sisuline tähendus on selle liigse lillekinkimisega madaldatud ja ära võetud.

Nõukogudeaegse propaganda tõttu sai naiste omavahelisest solidaarsusest reaalses elus negatiivse märgiga nähtus, mis siiamaani mõjutab Eesti naiste ja meeste teadvuses suhtumist feminismi ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustesse.

Kas Eestis on vaja tähistada naistepäeva sisuliselt, selle päeva tõelist tähendust meeles pidades või võiksime naistena endiselt olla õnnelikud, et ühel päeval aastas peetakse meid meeles tulpide ja nartsissidega, et sellest on saanud pelgalt teatud majandusharu toetav traditsioon?

Nõukogude ajal olid võrdsed õigused ülaltpoolt kehtestatud, nad saabusid siia ilma, et Eesti naised ise oleksid selles nõukogulikus soolise võrdsuse kättesaamises aktiivset osa mänginud.

Selle perioodi negatiivsest pärandist naistele kui «võrdõiguslikkuse haavade lakkumisest» on rääkinud Barbi Pilvre, Katrin Kivimaa ja mitmed teised juba aastaid, ometi kujundab see pärand endiselt oma negatiivsusega meie suhtumist. Ilmselt ei ole tänapäeva Eesti naiste elu muutunud veel piisavalt ebavõrdseks ja masendavaks, et see sunniks naisi tõeliselt organiseeruma ning oma koha ja õiguste eest võitlema.

Valimiste-eelsel ajal on meedias räägitud sellest, et valimisnimekirjades on liiga vähe naisi, aga seda teadvustatakse kui «loogilist» nähtust (nagu leidis Teelemari Loonet loos «Naiskandidaatide vähesus on täiesti loogiline», postimees.ee 29.01), mitte kui lahendamist vajavat probleemi; vaieldakse sookvootide poolt ja vastu (eriti vastu); teavitatakse naiste madalamast töötasust meestega võrreldes; on polemiseeritud, miks nn naiste erialad näiteks kultuurisfääris on vähem tasustatud jne.

Paraku tuleb sageli esile arvamus, et naised on selles ise süüdi, sest naised ei toeta üksteist, naised ei vali naisi, naised eelistavad näha mehi juhtivatel kohtadel, naised ei soovi riskida ega kasuta kõiki võimalusi karjääriredelil ülespoole ronimiseks, naised on rahul hoolitseja rolliga, sest see on neile loomuomane, naised saavad hakkama ja piltlikult on naiste rusikad väiksemad meeste rusikatest, et viimastega võidelda.

Seda naiste kui looduse poolt nõrgemaks loodud argumenti kasutatakse ikka jälle põhjendamaks, miks nii suur ebavõrdsus eksisteerib, samas ei suuda isegi need argumendid palgavahe suurust veenvalt põhjendada.

Näiteks arvab Priit Pullerits («Enne hüppa, siis nõua», PM 28.01), et naised on meestest keskmiselt 15 protsenti füüsiliselt nõrgemate eeldustega, neil on seega 15 protsenti vähem energiat. Aga selle meheliku loogika kohaselt peaks naiste ja meeste palga vahe olema vaid 15, mitte 30 protsenti.

Tuleks hoopis küsida: miks on mehed nõus, et neid ebavõrdselt, vaid nende looduslike võimete tõttu eelistatakse, sest see peaks ju ka kuidagi alandav olema? Nii nagu mõne soo­kvootide-vastase arvamuse kohaselt alandaks naisi, kui neid  pelgalt nende soo tõttu eelistataks.

Naistepäeva sajanda aastapäevaga seoses oleks ka Eestis aeg muuta selle päeva tähistamise traditsiooni: muuta see pelgalt süütunde kompensatsioonist ajendatud lillede kinkimise või naistele adresseeritud meesartistide kontsertidest, kus viimased teenivad piletimüügitulu eelkõige naiste kasinast sissetulekust, tõesti naisi väärtustavaks päevaks.

Päevaks, mil kõik naised tunneksid end täisväärtuslike ja võrdõiguslike ühiskonnaliikmetena, sõltumata east, sotsiaalsest taustast, seksuaalsusest, elukutsest, religioonist, rahvusest või ametist, ja mil tähistataks just naiste tegevust, loomingut ja saavutusi.

Tol päeval peaks naistel olema võimalik rääkida oma probleemidest ausalt ja ilustamata, lootes, et neid tõesti kuuldakse. Ka varem on naistepäeval räägitud väljapaistvatest naistest, aga läbi valitseva meheliku väärtushinnangute süsteemi kui millestki erandlikust.

Naistepäeva eel tuleb küsida, kas Eestis on neid naiste gruppe, kes sooviksid edendada ja näha efektiivselt toimivat naistevahelist kokkuhoidmist ja solidaarsust. Vaatamata nii naiste endi seas kui meedias kostvatele arvamustele, et naine ise on naise kõige suurem vaenlane, saab sellele küsimusele vastata jaatavalt.

Üheks näiteks on grupp erineva taustaga naisi, kes on otsustanud konkreetselt astuda positiivseid samme arusaamade muutmiseks ning tähistada naistepäeva nädalase naiste loomingut ja tegevusi väärtustava Ladyfesti festivaliga.

Rahvusvaheline vabatahtlike organiseeritud mittetulundusliku Ladyfesti festivali traditsioon sai alguse 2000. aastal USAs ja on sealt kandunud kõikjale üle maailma. Igal aastal toimub, mitte ainult naistepäeva ajal, mitmeid Ladyfesti festivale eri linnades, tuues esile piirkondlikku mitmekesisust. Baltikumis toimus festival esimest korda 2006. aastal Vilniuses.

Ladyfesti organiseeritakse kõikjal kohaliku algatuse ja vabatahtlikkuse korras ning sellel esinevad enamasti kohalikud loojad: kunstnikud, kirjanikud, filmitegijad, muusikud.
Toimuvad vestlused ja töötoad.

Festivale ühendab omavahel peale nime festivali eesmärk luua platvorm naistele, võimaldada nende loomingule väljund väljapool traditsioonilisi süsteeme, tuua kokku eri valdkondadest, põlvkondadest, rahvusest, erineva seksuaalse orientatsiooniga ja muul moel erinevad naisloojad, et koos esinedes väärtustada ja tunda naiste loomingust rõõmu ning seeläbi jõuda võimalikult paljude gruppideni ühiskonnas.

Sama printsiipi rakendatakse ka Tallinna üritusel. Ladyfesti üritustelt saadud tulu kasutatakse tavaliselt ühiskonnas abi vajavate naiste toetuseks.

Ladyfest

•    8.–12. märtsini Tallinnas

•    Kavas filmi-, video- ja animatsiooniprogramm, muusikaprogramm, kirjandusõhtu, vestlusringid, töötoad, performansid

•    Toimumiskoht Projektiruum März, baar Juuksur, tarbekunsti- ja disainimuuseum

•    Sel aastal möödub 100 aastat esimesest naistepäevast

•    Teisel Rahvusvahelisel Töötavate Naiste Kongressil Kopenhaagenis 1910. aastal tegi Clara Zetkin ettepaneku tähistada igal aastal kõikides riikides naistepäeva, et võidelda naiste õiguste eest

•    Esimest korda tähistati rahvusvahelist naistepäeva 19. märtsil 1911

•    Alates 1913. aastast tähistatakse naistepäeva 8. märtsil