Madis-Ulf Regi

FOTO: Erakogu

17. detsember

Petersonide «Tartuffe» Draamas. Mitu tundi intensiivset värsskõnet jäi kauaks kõrvu kumisema. Seepärast sündis pikal koduteel arutu hulk regivärsse, nt:

Poliitik noor, kes alustab karjääri,

peaks Draamas ära vaatama Molière’i,

et taibata, kui hindamatu rikkus

ses ametis on silmakirjalikkus.

Jne.

24. detsember

Päeval kuulutati välja jõulurahu. Õhtul käisin elukohajärgses kirikus. Õpetaja rääkis jõulujutluses küll Isast ja Pojast, aga tegi vihjeid ka presidendile, kes ei käivat kirikuga päris ühte jalga. No taga kuradimaks läheb!

25. detsember

Hommikul esimene uudis: lennuk, kus oli peaaegu kogu Punaarmee Aleksandrovi tantsuansambel ja koor, kukkus Musta merre.

Mõtlen sel puhul vene rahvale. Sest vaevalt on maailmas peale venelaste veel mõni teine rahvas, kellel oleks sellesarnase sündmuse puhul võtta prohvetlik lause omaenda luuletaja Nobeli-kõnest. See lause on: «Tõelises tragöödias ei hukku kangelane – hukkub koor.»

Aga muidugi on siin mitu aga. Kõigepealt: kas ja kellele see lause üldse meenub? Ja mis veel tähtsam: Venemaa heitis Brodsky endast välja ammu enne seda tõelist tragöödiat ja rangelt võttes ei väärigi seda lauset. Ning ometi, kuigi Brodsky pidas koori all silmas kõiki türannia ohvreid, on lause oma sõnasõnalises tähenduses kohutavalt, lausa wolandlikult ettenägelik.

31. detsember

Mida kõike kanalid oma vaatajanumbrite ja poliitikud oma reitingute nimel ei tee! Mu noor sõber Jüri Ratas ja tujurikkujad olid lasknud panna ennast ühte saatesse! See oli sama, kui omal ajal oleks Abel ja Nõmmik pandud intervjueerima Valter Klausonit! Nõmmik oleks öelnud: «Mul Uduvere seltsimehed palusid küsida, et kuidas siis viisaastaku otsustav aasta kulges ka?» ja Abel oleks pannud vahele, et: «Hi-hii!» Täielik absurd. Klauson poleks muidugi vaadanudki nende tolade poole, vaid oma kontrollarvud lihtsalt ette pomisenud ja asjast suhteliselt puhtalt välja tulnud. Nagu nüüd Jürigi.

1. jaanuar

«Ärapanija» oli parim aastalõpu saade neist, mida mina vaatasin. Juhuslikult ma tean ka põhjust. Sest see oli kõige kirjum saade – seekord sai pilti võtta kõikide kanalite šedöövritest ja see töötas. Omal ajal ju kurb paratamatus, et tuli piirduda ainult oma kanali pildimaterjaliga, «Ärapanija» lämmataski.

Peldikuseinte arvamusliidrid arvustavad kesköist presidendikõnet sama väsimatult kui asjatundmatult. Nad kritiseerivad kõikvõimalikke eri žanre, kuigi tegemist on ju täiesti omaette žanriga. Mis ei peagi andma aru tervest läinud aastast neile, kes ise ei oska oma aastat kokku võtta. Ega pakkuma lohutust neile, kes seda mujalt ei leia kui telekast. Presidendi kõne peaks olema… no vat, mis ta peaks olema?

Igatahes on president neis Eesti kodudes, kus teda kuulatakse, tihti ainus kaine inimene ja tunneb ennast juba sellepärast ebamugavalt. Nii et ma tahaks väga, et juba 2018 ei lastaks presidendil rääkida enne kui alles uusaasta hommikul. Ma väga palun! Austusest meie presidendi ja tema kaudu riigi vastu. Eriti sellepärast, et mida suurem on rahva austus riigi vastu, seda suurem on ka kaitsetahe. Minust muidugi ei ole enam mingit kaitsjat, aga üldiselt. Seda tahet võib meil iga kell vaja minna.

Mis võiks olla saatekavas selle asemel? Üleminekuajal (2–5 aastat) võiks mu noor sõber Normann jäljendada kõiki neid, kes on meile keskööl kõik need 50 aastat «Head uut aastat!» soovinud ja keda vanem põlvkond ei ole veel päriselt unustanud: alates Brežnevist (tema pani traditsioonile alguse) ja lõpetades Ilvesega. Kuni unustatakse nemad ja unustatakse ka Normann.

Praegu nägin Kinoteatri kordust. Niipalju sain aru, et see oli väga hästi tehtud. Ilmselt eilne parim saade. Aga valel ajal vales kohas. Mina küll ei osanud oodata ja ennast häälestada.

2. jaanuar

Istanbulis oli uusaastaööl 39 terroriohvrit. Otsustasin, et kirjutan kõik need ja tulevased ohvrid üles, siis on aasta lõpus hea kokkuvõtet teha. Ükskõik, kui suur see arv ka ei tuleks.

4. jaanuar

Lugesin, et on käivitatud Eesti e-eduloo järjekordne suurüritus – ID-kaardi näidisfoto konkurss. Aga vaatasin peeglisse – «otsevaates ja loomulikus olekus» – nagu tingimustes nõuti. Ja otsustasin, et ma ei saada oma pilti. Niikuinii on nende meelest mõni veel ilusam kui mina.

5. jaanuar

Ilmselt tuleb EV 100 piduliku tähistamise kalendrisse 24.02.2018 veel üks üritus: «Vaidluse, kas ja kuhu panna K. Pätsi kuju, pidulik lõputseremoonia.»

Ma ise lõpetaksin selle vaidluse muidugi kohe ja annaksin meestele käsu kätte: ruttu Päästekomiteele monumenti tegema! Sest meile, eestlastele, mingi ühe juhi kultus lihtsalt ei sobi.

Näen juba ette, kuidas samasugune vaidlus kordub, aga siis juba farsina, kui hakkab lähenema aasta 2091. Jälle avastavad tähtsad härrad, et kohe saab taasiseseisvumisest sada aastat, aga meil alles monument tegemata! Ja läheb lahti. Ühed karjuvad: Savisaarele! Ja teised vastu: ükskõik kellele, ainult mitte Savisaarele! Kuni leitakse mõistlik kompromiss ja valatakse pronksi mingi seltskond tol õhtul Toompeal olnud tegelasi, šampanjaklaasid käes. Teistest natuke eemal muidugi ka Savisaar.

6. jaanuar

Ühes Florida lennujaamas üks Iraagi sõja veteran laskis maha 5.

7. jaanuar

Reform, kellel oli valida Michali ja Pevkuri vahel, valis Pevkuri. Minul kõrvaltvaatajana oli enam-vähem ükskõik. Tundsin ennast nagu see külamees, kellelt kirikuõpetaja küsis: «Kumb sulle rohkem meeldib, kas Jumal või Kurat?» Ja kes vastas: «Mehed mõlemad!»

Kontrastina meenus sügisene Keskerakonna kongress. Ka seal puudus mul isiklik huvi, sest minu toiduahel asub mujal (ja kulgeb põhiliselt peost suhu). Aga Kesk korraldas ikka tõeliselt põneva mammutijahi, mille krooniks mammut lõpuks, pärast aastaid kestnud küttimist, ka kätte saadi. Reformil seevastu lõvikutsikad niisama natuke mürasid. Vaadata ju võis, aga mitte väga hasartselt.

8. jaanuar

Jeruusalemmas palestiinlane veoautoga 4.

10. jaanuar

Kabulis Talibani kaksikplahvatuses 38, Kandaharis pommiga 7. Ei, nüüd mulle aitab! Üks inimene lihtsalt ei jõua! Kui maailmale kaasa elada, siis oma mõtetele ei jää üldse ruumi. Näiteks tuleb mul mõte: «Maailm on väsinud vihkamast.» Kuhu ma selle kirjutan?

Viimased uudised: Sephora Ikalaba Helsingi missiks, Martin Repinski Estonia nõukogu liikmeks, tramm Tartu sõiduriistaks! Kuhu me liigume? Mis veel homme saab? Mul on tunne, et ma hakkan vaikselt radikaliseeruma.

11. jaanuar

Vaatasin öösel neljast viieni m.a.j. Obama viimast presidendikõnet. Ütles, et lahkub ametist suurema optimistina USA tuleviku suhtes, kui oli ametisse astudes. Ma saan aru, et kõne ilu pärast tuleb öelda igasuguseid asju, aga no nii uskumatult naiivselt?